Dalai Laama, poliitika ja ajalooline Tiibet

Kommentaaridest Postimehe uudisele
Valitsus väldib kohtumist dalai-laamaga


Laur, laur.jarv@mail.ee, 08.06.2001 03:31

Mis on ühist
George W. Bushil (USA president),
Colin Powellil (USA riigisekretär),
Chen Shui-bianil (Taiwani president),
Vaclav Havelil (Tsehhi president),
Viktor Orbanil (Ungari peaminister),
Bill Clintonil (USA president),
Jens Stoltenbergil (Norra peaminister),
Harold V (Norra kuningas),
Thorbjorn Jaglandil (Norra välisminister),
Kirsti Kolle Groendalil (Norra parlamendi spiiker),
Ivar Hansenil (Taani parlamendi spiiker),
Poul Nyrup Rasmussenil (Taani peamister),
Anna Lindhil (Rootsi välisminister),
Birgitta Dahlil (Rootsi parlamendi spiiker),
Göran Perssonil (Rootsi peaminister),
Jerzy Buzekil (Poola peaminister),
Bronislaw Geremekil (Poola välisminister),
Maciej Plazyinskil (Poola parlamendi spiiker),
Avraham Burgil (Iisraeli parlamendi spiiker),
Johannes Paulus II (Rooma paavst),
Massimo D'Alemal (Itaalia peaminister),
Wim Kokil (Hollandi peaminister),
Josckha Fischeril (Saksamaa välisminister),
Robin Cookil (Suurbritannia välisminister),
Tony Blairil (Suurbritannia peaminister),
Jean Luc Dehaenel (Belgia peaminister),
Edwardo Freil (Tsiili president),
Fernando Henrique Cardosol (Brasiilia president),
Jacques Chiracil (Prantsusmaa president),
Lionel Jospinil (Prantsusmaa peaminister),
Kofi Annanil (ÜRO peasekretär),
Albert Gore'il (USA asepresident),
Madeleine Albrightil (USA riigisekretär),
Wolfgang Schüsselil (Austria välisminister) ?

Nad kõik on viimase nelja aasta jooksul kohtunud Tema Pühadus Dalai-Laama Tenzin Gyatsoga...

Allikad:
www.tibet.net,
www.tibet.com.



Laur, laur.jarv@mail.ee, 08.06.2001 15:13

KL, täpsustuseks:

Dalai Laama käis Eestis 1991 a oktoobris, varsti peale Eesti taasiseseisvumist. Toona kohtusid temaga Tunne Kelam (Eesti Komitee esimees) ja Ülo Nugis (Ülemnõukogu spiiker). Kuid valitsuse tasemel (peaminister Edgar Savisaar, välisminister Lennart Meri) Tema Pühadust vastu ei võetud. Võrdluseks, samal ajal olid Leedus Dalai-Laama võõrustajateks nii president Vytautas Landsbergis kui peaminister Gediminas Vagnorius.


Laur, 08.06.2001 15:50

Intellikõnts -

Dalai-Laama on Tiibeti eksiilvalitsuse juht ja selles mõttes võrreldav presidendiga, mitte maavanemaga. Tõsi, kui Dalai-Laama taotleb Tiibeti autonoomiat, siis osad radikaalsemad tiibetlaste poliitilised liikumised ja parteid nõuavad täielikku iseseisvust. Ent samas ka need liikumised tunnustavad Dalai-Laama praegust positsiooni Tiibeti rahva liidrina.

Bhutanlased jt. on tiibetlastele küll kultuuriliselt lähedased, kuid sellegipoolest on tegu eraldi rahvastega.


Laur, 08.06.2001 18:30

Intellikõnts -

Hiina kommunistlik valitus jagas okupeeritud Tiibeti erinevate administratiivüksuste vahel. Nõnda moodustatud Tiibeti Autonoomne Regioon (TAR) katab alla poole ajaloolise Tiibeti aladest, ülejäänu liideti teiste Hiina provintsidega (vt kaart). Mõistagi milleks. Võrdluspilt Eestiga - ENSV hõlmaks Lääne-Eesti ja saared, aga Virumaa kuuluks Leningradi oblastisse ja terve Lõuna-Eesti kuni Viljandini Pihkva alla.

Tiibeti eksiilvalitsus eesotsas Dalai-Laamaga esindab seda riiki, mis eksisteeris enne Hiina annektsiooni, st ka neid alasid, mis hiljem teiste Hiina provintsidega liideti. Ajaloolise Tiibeti territooriumil elab praegu umbes 6 miljonit tiibetlast, neist 2 miljonit TARis.

Himaalaja kuningriigid nagu Bhutan, Sikkim, Nepal, Ladakh olid ja on poliitliselt omaette, nende etniline koosseis on kaunis kirev ja seos Tiibetiga eelkõige kultuuriline.


Laur, laur.jarv@mail.ee, 11.06.2001 20:11

Ajaloolisest Tiibetist -

see langeb enam-vähem kokku Tiibeti platoo geograafiliste piiridega ning jaguneb Ü-Tsangi, Khami ja Amdo provintsideks või piirkondadeks (Chamdo on Khami piirkonna keskus). Konkreetne poliitilis - administratiivne piir Tibeti ja Hiina vahel on sajandite vältel palju kordi edasi-tagasi liikunud, kuid põhiala see ei muuda (sarnaselt on nihkunud ju ka piir Eesti ja Venemaa vahel).

Seevastu 1965. aastal loodud HRV Tiibeti autonoomne regioon (TAR) otseselt tükeldas ajaloolise Tiibeti. TAR hõlmab vaid Ü-Tsangi piirkonna ja Khami lääneosa, samas kui Khami idaosa ja Amdo ühendati teiste Hiina provintsidega. Kui hiinlased räägivad Tiibetist, siis nad peavadki silmas vaid TARi "unustades" ülejäänu. Aga tiibetlaste jaoks tähendab Tiibet kõiki kolme piirkonda, ehk siis ajaloolist Tiibetit vähemalt nendes piirides, mis kehtisid enne Hiina Rahvavabastusarmee invasiooni algust 1949. aastal.

Tiibeti iseseisvuspüüdlused tuginevad sarnastele alustele nagu Eesti omad - aastatel 1913-1951 oli Tiibet (vähemalt) de facto iseseisev riik, oma sõltumatu keskvalitsuse, sõjaväe, raha ja maksusüsteemiga. Rahvasteliitu Tiibet ei kuulunud, eelistades ajada neutraalset ja isolatsionistlikku välispoliitikat ning arendada bilateraalseid suheteid naaberriikidega.

Hiina kommunistlik (tegelikult imperialistlik) propaganda, mis räägib Tiibeti ajaloolisest kuulumisest Hiina emamaa koosseisu, eelistab nimetatud perioodist mööda minna ja rõhutada valitud lõike varasemate sajandite ajaloost. Väga tinglikult võiks seda võrrelda Venemaa (hüpoteetiliste) argumentidega, et Eesti on juba 11. sajandist (Kiievi vürst Jaroslav Targa vallutusretkest 1030) peale põline vene ala ning selle taasühendamine emamaaga täiesti loomulik ja vajalik protsess.

Tiibeti puhul võib asjalood viia tagasi aastasse 1240, mil väljapaistvast tiibeti õpetlasest Sakya Panditast sai Tsingis khaani pojapoja Godeni vaimne õpetaja ning hakkas toimima tiibeti budistlike laamade ja mongoli khaanide vaheline vaimse õpetaja - ilmaliku patrooni suhe. Vastutasuks õpetuste eest oli ilmalikul valitsejal kohustus oma õpetajat ja tema "ordut" toetada (vajadusel ka sõjalise jõuga). See suhe oli isikute, mitte riikide vahel ja kestis edasi ka siis, kui patrooni poliitiline staatus muutus. Kui Kubilai khaan Hiina vallutas ja Yuani dünastia rajas (1279), siis oli Tiibet sama mongolite impeeriumi autonoomne osa. Ent juba paarkümmend aastat enne Yuani dünastia langemist, kui mongolite mõjuvõim nõrgenes, lõi Tiibet impeeriumist lahku (1349) ja maad hakkasid Sakya "ordu" asemel valitsesema ilmalikud (tiibeti) kuningad. Hiinas Yuani dünastiale järgnenud Mingi dünastial polnud Tiibeti valitsemisega suurt asja.

1642. aastal läks mongolite Gusri khaani toetusel võim kuningatelt dalai-laama juhitud Gelug "ordu" kätte, V dalai-laamast sai Tiibeti valitseja. Samal ajal (1639) seadsid õpetaja-patrooni suhte dalai-laamadega sisse mandzu (rahvas Põhja-Hiinas) valitsejad. Viis aastat hiljem (1644) vallutasid mandzud Hiina ja rajasid oma Qingi dünastia. Õpetaja-patrooni suhe Qingi keisrite ja dalai-laamade vahel jätkus ning mõnel korral saatsid dalai-laamade palvel mandzud oma väed Tiibetisse, et aidata tõrjuda välisvaenlast või lõpetada kodusõda. Mandzude vahetu poliitiline mõjuvõim Tiibetis oli suhteliselt tagasihoidlik.

1910. aastal ütles XIII dalai-laama õpetaja-patrooni suhtest Qingi keisritega lahti, sest mandzude (hiinlaste) väed olid (vältimaks briti mõju kasvu) tunginud Tiibetisse ilma dalai-laama nõusolekuta. Aasta hiljem Qingi dünastia Hiinas langes (algas Hiina Vabariik). Tiibetlastel õnnestus võõrväed maalt välja suruda ja 14. veebruaril 1913 kuulutas XIII dalai-laama, et Tiibet on iseseisev riik.

Loomulikult põhineb tiibeti iseseisvusliikumine rahva enesemääramisõigusel, tema keele, kultuuri ja keskkonna kaitsel. Kuid sama moodi põhineb see faktil, et Tiibet on Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud riik.


Laur, 11.06.2001 20:13

Charlemagne -

Tiibeti saatus sõltub ka Eesti käitumisest, mitte palju, aga mingil määral siiski. Ja see natuke võib ühel hetkel osutuda kaalukeeleks, mis sündmused ühes või teises suunas kallutab.

Olles ise hiljuti okupatsioonist vabanenud, pole Eestil mitte ainult moraalne kohustus oma endisi saatusekaaslasi toetada, vaid vähemalt pikemas perspektiivis ka kasulik - aidata kaasa niisuguse rahvusvahelise olukorra kujunemisele, kus mistahes okupatsioon ja annektsioon oleksid välistatud. Sellises maailmas oleks ka Eestil turvalisem elada.


Laur, 11.06.2001 20:18

Veel seda, et hulka materjale Tiibeti iseseisvuse ajalooliste ja juriidiliste aspektide kohta pakub International Committee of Lawyers for Tibet.


tagasi indeksisse