Mudelit tõe pähe serveerida...

Vestluse jätk cafferloveriga ELFIKeldri võlvis
Teadus & Tehnika XXI saj,

mis sai alguse teemas


Laur, 2002-06-07 17:45:44

no okei, aga mis moel saad sa mudelit üldse tõe pähe serveerida? Iseäranis kui tegu on alles tulevikus aset leidva tõestamisega.

Kui mitte mudelitega, siis millega võiksime siin opereerida? Kunst kirjeldab ja seletab maailma kujundite abil, teadus mudelite ja teooriate abil. Loomulikult on need teadvuse konstruktsioonid, mitte "tõde ise". Senine inimkogemus on näidanud, et maailma käitumise ennustamisel osutub teaduse tee oma mudelite kaudu üpris viljakaks lähenemiseks, usaldusväärsemaks kui prohvetite ettekuulutused või midagi muud. Milline oleks parem meetod "tõe" jälile saamiseks loodusnähtustesse puutuvas valdkonnas?

Kui oleme otsustanud teadusliku lähenemise kasuks, siis millisest mudelist peaksime Universumi tuleviku ennustamisel lähtuma? Kas Aristotelese-Ptolemaiose geotsentrilisest, sfäärilisest ja lõplikust mudelist? Või Newtoni lõpmatust staatilisest mudelist? Või kaasaegsest Suure Paugu mudelist? Tasub aluseks võtta ikkagi too mudel, mis kõige edukamalt olemasolevate vaatlustulemuste seletamisega hakkama saab. Olemasolevad vaatlustulemused on meil mõistagi vaid minevikus aset leidnud sündmuste kohta. Seega loomulikult eeldame, et tuleviku maailma iseloomustavad samad seadused, mis mineviku maailma. Vastasel korral poleks mõtet millegi ennustamist üritadagi.

Kui teaduse areng jätkub, siis on üsnagi tõenäoline, et praegune parim Universumi mudel saab asendatud uue ja laiahaardelisema mudeliga. Kuid see ei tähenda, et vana mudel tingimata täiesti valeks osutub. Pigem selguvad piirid, mille ulatuses toda vana mudelit on võimalik rakendada. Ptolemaiose mudel võimaldas teatud täpsusega ette ennustada planeetide liikumist taevavõlvil. Tema mudeli kõrvaleheitmine Koperniku ja Kepleri poolt ei tähendanud ju seda, et planeedid tegelikult ei liigugi. Newtoni gravitatsiooniteooriat saab ka praegu kosmoloogias teatud olukordades kasutada kui kõige lihtsamat lähendust, ehkki teame, et täpsemaks kirjelduseks peaks tarvitama Einsteini üldrelatiivsusteooriat.

Ühesõnaga, ma ei püüa mudelit "tõe" pähe serveerida. Kuid ma lähtun sellest mudelist, kuna midagi paremat ja usaldusväärsemat mul praegu pole.


Laur, 2002-06-23 02:48:48

Ruumis toimivad mudelid päris hästi sel hetkel mil nad toimivad, ajas mitte enam nii hästi ja siis nimetataksegi neid spekulatsioonideks.

Loomulikult on teadusel omad (filosoofilised) eeldused. Kuid omad eeldused on ka nn pseudoteadustel. Ning ei suuda ju ka pseudoteadused absoluutse kindlusega garanteerida, et printsiibid, mille alusel nemad maailma seletavad, kehtisid ka minevikus ja jäävad kehtima ka tulevikus.

Mis kosmoloogiat puudutab, siis teatud mõttes on Universumi "minevik" meile vahetult vaadeldav tänu valguse kiiruse lõplikkusele. Mida kaugemalt objekilt valgus (elektromangentkiirgus üldse) meieni jõuab, seda kaugemat minevikuseisundit me vaatleme! Piiriks on siin kosmiline mikrolaineline taustkiirgus, mis pärineb ajast, mil aine universumis muutus kiirgusele läbipaistvaks. Tegelikult saaks vaadelda veel kaugemat Universumi minevikku, kuna peavad eksisteerima ka näiteks neutriinode taustkiirgus ja gravitatsioonilainete taustkiirgus, ainult nad on liiga nõrgad, et neid praegu olemasolevate detektoritega kinni püüda. Nii seda küll väita ei saa, et kosmoloogia mudelite kehtivus ajas oleks täisti spekulatiivne.

Võib tõmmata paralleeli ka bioloogilise evolutsiooniga -- fossiilide näol on samuti tegemist "kildudega" minevikust, evolutsiooniteooria ei rajane ainult praegu eksisteerivate bioloogiliste koosluste vaatlemise tulemustel.


Laur, 2002-06-23 02:53:06

Seda küll, et teadus ei suuda tõesti "pseudoteadustega", või parem öelda "alternatiivteadustega", kõiges ja igas suhtes konkureerida. Ning ta ei peagi. Eriti mis puudutab näiteks teooriate emotsionaalset veetlevust vms.

Mul oli hiljuti üks naaber Botswanast. Geoloog. Ning tema rääkis oma kogemustest, kuidas poolkõrbes kivimiproovide šahtide leidmisel on asendamatu GPS (global positioning system). Annad GPSi seadmele ette soovitud šahti koordinaadid ja sõidad siis džiibiga mööda kõrbe. Teid ei ole, viitadest rääkimata, ainult liiv ja kiviklibu, üksikud põõsad siin-seal. GPS ütleb ette, millist suunda hoida ja kui kaugele jääb sihtmärk. Kilomeetritest saavad meetrid, aga otsitud šahti ei paista veel. 10 meetrit, tuled autost välja (auto ukse jätad lahti, et jõuaks sisse hüpata, kui läheduses juhtub mõni agressiivne lõvi olema). Vaatad põõsa taha - ja tõesti, šaht ongi seal!

Mitte ükski pseudoteadus ei suuda siin teadusega konkureerida -- sõltumata ilmast, kellaajast, looduskeskkonnast suuta mõnemeetrise täpsusega juhatada kätte soovitud asukoht. Muide, GPS arvestab oma toimimisel üldrelatiivsusteooriat.


tagasi indeksisse