Voynichi käsikiri

Sissejuhatav tekst ELFIKeldri võlvis
Voynichi käsikiri


Laur
2002-03-03 21:50:38

1912. a leidis ameerika antikvaar Wilfrid M. Voynich Rooma lähedase jesuiitide kolleegiumi raamatukogust kummalise käsikirja. Rikkalikult kaunistatud keskaegsete manuskriptide kõrval nägi see välja kui "inetu pardipoeg", ent Voynichi tähelepanu köitis asjaolu, et kogu tekst oli shifreeritud, kirjutatud tundmatus tähestikus. Kirjaviisi ja välimuse järgi dateeris Voinich selle pärinevaks 13. saj teisest poolest, võimaliku autorina tuli kõne alla Roger Bacon. Arvates, et tegu peab olema teaduse ajaloo seisukohast üliolulise teosega, ostis Voynich manuskripti ära. Lootes teksti hõlpsat deshifreerimist saatis ta selle fotokoopiad paljudele uurijatele, kuid ilmnes, et tegu on tõeliselt kõva pähkliga. Sest käsikiri on säilitanud oma saladuse kuni tänase päevani.


Kirjeldagem välist

Voinichi käsikiri kujutab endast pärgamentkoodeksit (köidetud käsikiri) mõõtmetega 6x9 tolli, selle 116 fooliost on alles 102 (osad lehed on välja rebitud nii et konts on näha, osad on köitepoogna keskelt välja langenud). Käsikirja pehmed kaaned on tühjad, ei pealkirja ega autori nime.

Käsikirja tekst on kirjutatud unikaalses, senitundmatus tähestikus vasakult paremale, ülalt alla. Kokku sisaldab tekst ligikaudu 40000 sõna (kui tegu on ikka sõnadega otseses mõttes), kirjavahemärgid puuduvad, samuti sümbolid, mida võiks identifitseerida numbritena (arvatavasti kirjutati arvud sõnadega). Kirjutaja käekiri pole kuigivõrd väljapeetud ning tema kirjaviis on natuke 'toores' (read jooksevad viltu, leheküljed näivad mõnikord oskamatult planeeritud). Samal ajal praktiliselt puuduvad tekstis igasugused parandused (mahatõmbamised jms).

Peaaegu kõikidel lehekügedel leidub mõni illustratsioon, nendel kujutatu järgi võib teha oletusi käsikirja sisu kohta ning jagada see temaatilisteks osadeks.

- Taimede osa, mis võtab enda alla umbes poole käsikirja mahust. Igal leheküljel on kujutatud üht (harva kaht) taime, jooniste kõrval lühikesed tekstilõigud. Osad joonised paistavad kujutavat tuntud taimi (kuigi puudub uurijate üksmeel, milliseid konkreetselt), osad näivad üsnagi fantastilised välja. Võimalik, et ühel joonistest kujutatud päevalille (mis jõudis Ameerikast Euroopasse 1493. aastal).

- Astronoomia osa, kus on näha päike, kuu, mitmesugused tähtkujud (ühel joonistest võib ära tunda Plejaadid). 12 lehekülgel on kujutatud sodiaagimärke ümbritsetuna 30 alasti neidisest, kes hoiavad tähti.

- Kosmoloogia osa sisaldab ümmargusi jooniseid ja diagramme, mida on raske seletada.

- Bioloogia osas leiame kummastavaid pilte valdavalt alasti naistest, kes näivad suplevat keerulistes torustikes, milles voolab mingisugune vedelik. Võimalik, et kujutatud on inimkeha anatoomiat, või siis hoopis mingeid alkeemilisi või looduslikke protsesse.

- Rohuteaduslik (farmatseutiline) osa, kuna sealsed illustratsioonid kujutavad anumaid ja nende kõrval taimede osi (lehed, juured).

- Retseptid, lühikesed tekstilõigud, iga lõigu juurde joonistatud kas hele või tume täheke, sabaga või ilma.

Illustratsioonide juures torkab silma, et need on detailsed, kuid samas küllaltki ebakunstipärase käega joonistatud (umbes nii nagu võib neid teha teadlane oma märkmeraamatusse). Nagu öeldud, on käsikirja joonistel kujutatud rohkesti naisi, trullakad (täidlase kõhuga) ning peamiselt alasti, nende kõrval näha ainult paar meest (riides). Inimeste väljanägemine, rõivastus ja soengud paistavad euroopalikuna. Kristlikku, või üldse mingisugust äratuntavat sümboolikat on äärmiselt vähe, kuigi ühe lehekülje ülanurgas on kujutatud kritsifiksiga naist, keda valgustab ülalt tulev kiirgus. Paaris kohas leiame joonise, mis meenutab nn T-O tüüpi stiliseeritud maailma kaarti - paremal Aasia, vasakul ülal Euroopa, vasakul all Aafrika.

Peale tundmatus tähestkus kirjutatu leiab käsikirjast ka näpuotsa jagu tuttavaid sümboleid. Näiteks on keegi hiljem käsikirja lehed nummerdanud. Esilehel on kustutatud, kuid ultraviolettvalguses siiski loetav kunagise omaniku nimi Jacobj à Tepenece. Veel on esilehel halvasti eritletav ladina tähtede ja voynichi tähtede vastavuste tabel, ilmselt märk kellegi ammusest püüdest teksti deshifreerida. Ka viimasel lehel on kolm rida, kus on läbisegi ladina ja voynichi tähtedega sõnad, umbes "michiton oladabas..." (on see shiffer?)


Ajaloost

Voynichi käsikirja teadaolev ajalugu ei alga siiski 1912 aastaga. Manuskriptiga kaasas oli ladinakeelne kiri aastast 1666, läkitatud Praha ülikooli rektori Johannes Marcus Marci poolt jesuiidi preestrile ja õpetlasele Athanasius Kircher'ile (1601/2-1680) Roomas. Marci teatab kirjas Kircherile, et saadab selle teksti lugupeetud õpetlasele deshifreerimiseks ning ühtlasi mainib, et käsikirja ostis Saksa-Rooma keiser Rudolf II Habsburg (valitses 1576-1611) 600 kuldtukati eest, kes pidas selle võimalikuks autoriks Roger Baconit (1214- 1294). Järgmine käsikirja omanik oli ilmselt Jacobus Horcicky de Tepenec, keisri botaanikaaia juhataja, farmatseut ning lähedane usaldusisik (tema allkiri on käsikirja esilehel). Rudolf II oli oma aja üks ekstsentrilisemaid valitsejaid ning tuntud huvi poolest okultsete teadmiste vastu. Võib ainult spekuleerida, kellelt käest keiser käsikirja ostis, näiteks on välja pakutud inglise esoteerik John Dee (1527-1608), kes külastas Prahas Rudolf II õukonda aastatel 1582- 1586 ning oli suur Roger Baconi austaja ja tolle käsikirjade koguja.

Pole andmeid, kas Kircher jõudis manuskripti uurida, sest temast maha jäänud paberite hulgas selle kohta midagi ei leidu. Kuid igal juhul ei saatnud Marci käsikirja juhuslikule inimesele, kuna Kircher, kes oli elavas kontaktis paljude tolle aja teadlaste, kroonitud peade ning kaugetes maades viibivate jesuiidi misjonäridega ja kelle huvidering ei tundnud piire (näiteks oli ta mõnda aega Roomas matemaatika professor), saavutas oma keelteoskusega, eriti töödega kopti keele alalt, üleeuroopalise kuulsuse, et tema ees ei jää saladuseks üksi keel.

Voynichi käsikirja edasine teekond pole päriselt selge. On alust arvata, et vahepeal leidis see koha jesuiitide ordu 22. kindrali Petrus P. Beckx'i eraraamatukogus, enne kui jõudis Villa Mondregonesse, jesuiitide kolleegiumi raamatukokku.

Alates 1969. a on käsikirja omanik Yale Ülikooli Beinecke haruldaste raamatute ja käsikirjade raamatukogu.


Voinichi käsikirja deshifreerimise kallal on oma hambaid proovinud paljud ajaloolased ja krüptograafia spetsialistid, teiste hulgas ka William Friedmani töörühm, kes suutis II maailmasõja ajal lahti muukida jaapanlaste "purpurkoodi".

Oli ka neid, kes arvasid end olevat leidnud võtme teksti lugemiseks ning julgesid oma tulemused avaldada. Esimesena pakkus 1919. a lahenduse filosoofiaprofessor William Newbold, kes I maailmasõja ajal abistas ameerika valitsust vaenlaste koodide murdmisel. Voinichi käsikirja lugemisel ei lähtunud Newbold mitte tähtedest, vaid üksnes luubi abil nähtavatest tähtede ebakorrapärasustest, ning toetus meelevaldsetele anagrammidele (vahetas sõnas tähtede asukohti, et saada soovitud tähendus). Sisu poolest omistas Newbold käsikirja Roger Baconile, kes kirjeldab selles oma fantastilisi avastusi, näiteks teleskoobiga Andromeda tähtkuju ja mikroskoobiga rakustruktuuri vaatlemist. Newboldi tulemused lükkas 1931. a ümber John Manly, kes näitas, kuidas sama meetodiga võib tekstist suvalisi asju välja lugeda.

1943. a avaldas Joseph Freely raamatu, milles sedastas, et käsikirja algtekst on rikkalikult lühendeid pruukivas ja vigasevõitu ladina keeles, shifreeritud lihtsa ladina tähtede asendamisega voynichi tähtedega. 1978. a tuli John Stojko välja väidetega, et tekst on kirjutatud arhailises, täishäälikuteta ukraina keeles ning räägib mingist vanaaegsest kodusõjast. Arst Leo Levitov (1987) tõlgendas käsikirja kui keskaegset katarite palveteksti, mis on kirjutatud flaami-saksa-prantsuse segakeeles ja kasutab spetsiaalset tähestikku (st pole krüpteeritud). Kõik need lähenemised osutusid ilmseks jamaks.


Üldjoontes võiks mõelda kolmest võimalusest. Voynichi käsikiri on:

(a) mingil moel krüpteeritud (näiteks tuleb lugeda igat neljandat sõna) ning salakirjas kirja pandud,
(b) krüpteerimata ja mingis loomulikus keeles, st tähestkku ja keelt tundes peaks olema võimalik seda "jooksvalt" lugeda,
(c) salapärasena esitatud sisutu märkide jada, kirjutatud eesmärgiga vabastada lihtsameelne ostja 600 kuldtukatist (mis 16/17. saj vahetusel oli väga suur raha).

Lahenduse leidmise teeb eriti raskeks see, et me ei tea, milline on käsikirja algkeel, kas ladina, või mõni uuem euroopa keel (näiteks saksa, kusjuures keeled ise tegid sajandite jooksul läbi mitmeid muutusi), või hoopis mingi eksootiline või ka kunstlikult loodud keel. Samuti pole selge, millal on käsikiri kirjutatud, kõne alla tuleb vahemik 13. saj lõpust 16. saj lõpuni, kirjaviisi ja illustratsioonidel kujutatud inimeste rõivaste ja soengute järgi võiks kõige tõenäolisemaks pidada aastaid 1500 ligi.


Viiteid

Sissejuhatuseks:
Lev Grossman, When Words Fail: The Struggle to Decipher the World's Most Difficult Book, Lingua franca, April 1999

Süvenemiseks:
The Voynich Manuscript - Here you may find all you ever wanted to know about this MS, with one major exception: its solution.


tagasi indeksisse