Selge uni

Kommentaar ELFIKeldri võlvis
sõdalane teel kolmandasse tähelepanusse...


Laur
2002-02-26 04:58:11

Nagu juba enne tagasihoidlikult mainisin, pole ma Castaneda raamatutega tutvunud, ega tea midagi tema une-metoodikaist. Aga "elavaid" unesid hakkasin kogema peale lähemat lugemist tiibeti unetraditsiooni kohta, nii aastat poolteist tagasi. Mingeid harjutusi selle heaks pole ma teinud ega tee, kuigi raamatus olid need kirjas küll.

"Selget", "elavat" unenägu (lucid dream) ei ole võimalik segi ajada tavalise unenäoga. Vahel hilisel hommikutunnil uneledes voodisse jäädes lähevad poolteadveloleku kujutluspiltidid märkamatult üle unenäoks, või lõpeb unenägu poolteadveloleku kujutluspiltidega, kuid see pole see. "Elavas" unes oled teadlik, et tegelikult näed und, saad ise une kulgu juhtida, või vähemalt seda, mida ise selles unes ette võtad. Tavalises unenäos võib küll ka esineda tunne, et näiteks paned end tahte abil lendama (ja leviteeridki), kuid võrreldes "elava" unega jääb see ikkagi kuidagi tuimaks. Erinevalt tavalisest unenäost on "elavas" unes aistingud hoopis selgepiirilisemad, täiesti nagu viibiksid ärkvelolekus, aga seda "teises maailmas".

Kui esimest korda niisugust "elavat" unenägu kogesin, kestis see vaid mõned sekundid. Leidsin end seismas oma toas, ukse taga. Tegin ukse paokvele ja vaatasin koridori, kuid koridor polnud selline, nagu tegelikult, hoopis mingi teise maja koridor. Koridori kitsastest akendest paistis hämarat hommikuvalgust, kusagilt eemalt kostis veejoa pahin, keegi pesi end dushi all. Vaatasin siis koridoris teisele poole ja nägin kedagi lähenemas. See ehmatas mind kohutavalt ning tahtsin kähku sellest unenäost välja pääseda. Nii ka juhtus.

Teine kord oli märksa pikem ja kestis subjektiivse aja järgi oma minutit viis kuni kümme. Ärgates unne leidsin end oma (perekonna) suvilast, toast, kus ma tavaliselt magan. Seisin püsti, kardinad olid aknal ees, vaatasin esiotsa neid ja seina, ning mõtlesin: no nõnda, niisugune ongi siis "elav" unenägu, kuidas ma siit välja pääsen? Unenäo maailmas olemine oli sedavõrd reaalne, et see probleem tundus päris tõsine. Koksisin peaga paar korda vastu seina. Hirm oli. Tegin siis toa ukse lahti ja läksin köögi ning esiku kaudu tagaukse trepile. (Teadsin, et majas pole kedagi peale minu.) Oli suvi ning ilm suhteliselt sõbralik, ehkki lauspäikest polnud, hommik vist. Sain kartusest jagu ning mõtlesin, et mis seal ikka, kõnnin natuke ringi. Läksin tee peale, kõik oli vaikne, ei ühtki hingelist kusagil. Kõndisin natuke maad edasi järgmise majani. Ehkki kogu ümbruskond oli mulle lapsepõlvest saati detailideni tuttav, tundisn end ikkagi kõhedalt - mis siis, kui siin unenäomaailmas minuga midagi juhtub? Mida teeb mu keha seal esimese maailmas, lamab ta endiselt voodis või kõnnib ringi nagu mina praegu? Siis vist märkasin, et teed mööda läheneb kaugelt auto, jooksin tagasi trepile - ei mäleta kuidas, võimalik, et siin toimus sündmustikus pärisunenäole omane hüpe. Olin seal trepil ja maja nurga tagant tuli mu juurde koer, sõbralik, sügasin teda kaela pealt. Oli vist meite koer, majavalvur (keda sinna suvilasse pole kunagi võetud), ainult nägi pisut teistsugune välja, justkui väiksem (unenäos on see võimalik!). Mõtlesin, et nüüd küll aitab sellest unenäomaailmast, aeg oleks ärgata. Suvila tagauksel on lingi asemel nupud mõlemal pool (sees ja väljas), võtsin ühe käega ühest, teisega teisest nupust ja kükitasin maha toetades otsaesise vastu ust - tahtsin teada saada, millises asendis ma niimoodi ärkan. Varsti ärkasin oma voodis, selili, ei mingeid uksenuppe kusagil.

Peale seda kogemust ei tundu ärkveloleku maailm pooltki nii "reaalne" kui enne. Sest ma tean värskelt, et on võimalik unes sattuda "teise maailma", mis on samuti omamoodi "reaalne". Juurdlesin hiljem, et mida järgmisel korral "elavas" unenäos ette võtta. Esiteks muidugi, et ei peaks niipalju kartma tagasituleku pärast, peaks püüdma rohkem ümbruskonda uurida. Veel mõtlesin, et kuidas oleks võimalik kindlaks teha, kas "unenäomaailm" on "loodud" vaid minu olemasolevaid teadmisi ja kujutlusvõimet kasutades, või on ta kuidagi iseseisev. Näiteks kas saaks sealt leida infot või fakte, mida ma enne põhimõtteliselt teada ei saanuks.

Kolmandat korda "elavasse" unenäos viibides püüdsingi julgemalt ringi vaadata. Olin mingis toakeses, mille seinad palistatud kappidega, radiaatori kohal kardinateta suur aken, akna ees kulunud kushett. Asusin kohe toas ringi vaatama, kapid paistsid olevat tühja tolmu täis või lukus. Toa uks viis mingisse lühikesse koridori, seal oli hämar, vaikne ja tolmune. Läksin tagasi tuppa, akna juurde ning vaatasin välja. Tuba asus nii teise korruse kõrgusel, maja ees oli viis meetit rohelist muru, kõnnitee, teine mururiba, parkivad autod ja tänav. Teisel pool tänavat jälle roheline muru (mitte majad), kaugemal tõusis maapind künkaks. Ühtegi puud ei paistnud silma. Ilmselt oli talv, kuid pakast ja lund ei olnud. Maastikus oli midagi sellist, mis andis mõista, et siin maal pole ma kunagi viibinud, vahest isegi siin planeedil mitte. Jälgisin siis tänaval toimuvat, autod sõitsid ja inimesed kõndisid mööda. Millegipärast olin seekord "unenäomaailma" sattunud kaunis nappides rõivastes, sisuliselt aluspesus. Et end mitte üleliigselt aknal eksponeerida, hoidsin madalale, nii et vaid pea aknast välja paistis. Kuigi tundus, et kõnniteel liikujad mind eriti tähele ei pannudki. Vaatlesin nõnda minuti või paar, kauem "unenäomaailm" seekord vastu ei pidanud...


tagasi indeksisse