Jeesus - ajalooline isik või mütoloogiline olend?

Vahekokkuvõte ELFIKeldri võlvis
Millal Jeesus sündis? Jõulua'al?


Laur
2002-02-06 04:04:13

Tahaks mõned niidiotsad kokku võtta.

Lihtsustatult öeldes väidab konservatiivne teoloogia, et kõik evangeeliumites kirjutatu on ajalooline tõde. Liberaalne teoloogia aga suhtub allikatesse kriitilisemalt ning mõistab Jeesust kui maalähedast prohvetit-õpetajat-dissidenti, kelle tegelikule kujule edaspidi järk-järgult jumalikke ja ülendavaid jooni lisati (mille tagant algse ajaloolise isiku äratundmine nüüd praktiliselt võimatuks osutub).

Kuhu mina oma kommetaaridega tüürida püüdsin, oli alternatiivne ja sootuks vastupidine pilt - algselt kujutati Kristust (ette) kui jumalikku, ilmutuslikult (kaemuslikult) kogetavat, vaimses ehk (platonlikus) ideede maailmas toimivat taevalikku olendit, tema kuju asetamine ajaloolisse konteksti leidis aset hiljem. Mitmed kristluse voolud (2. - 3. saj) sellist ajaloolist käsitlust ei tunnistanudki või mõistsid allegooriliselt ning alles jõumeetodeid kasutades suutis "Kirik" need "hereesiad" maha suruda.

Põhiargumendid:


Esiteks Piibli välised ajaloolised ürikud ei sisalda Jeesuse olemasolu kohta mingit usaldusväärset ja vaieldamatut informatsiooni, kuna

a) Josephus Flaviuse kaks teemakohast lõiku on ilmsete võltsingu tunnustega ning on väga raske kindlaks teha, kas nendes üldse midagi autentset sisaldub, ja kui, siis mis,

b) rooma kirjamehed Tacitus jt. räägivad vaid kristlastest, nende kommetest ja uskumustest,

c) juutide Talmudis (mille suulist traditsiooni hakati fikseerima 2. saj. lõpupoole) on mõned lõigud, mis mainivad Yeshu nimelisi isikuid, kuid need on seostatavad kahe eraldi inimesega, kellest kumbki ei elanud eeldataval Jeesuse ajal. Siiski võimalik, et mälestused Yeshu ben Pandira nimelise usuliikumise juhi kohta (tegutses 1. saj. e.m.a.) hiljem kuidagi Jeesuse looga segunesid - see võiks seletada näiteks kristluse kriitik Celsuse (2. saj keskpaik) paari etteheite lähtekohta (kokku oli tal selliseid omavahel mitte alati kooskõlas olevaid etteheiteid sadu, kristlik õpetlane Origenes kirjutas nende üksikasjaliseks ümberlükkamiseks mahuka teose "Contra Celsum", vt. ckrõõpsi kommentaar eespool).

Kõik muud kirjalikud allikad sellest perioodist aga ei tea Jeesusest ega tema juhitud liikumisest midagi, isegi mitte juudi-hellenistlik filosoof Philon Aleksandriast (eluaastad umbes 20 e.m.a. - 40 m.a.j.), kes muidu oma kaasaegsetest juudi usuvooludest hea ülevaate annab.

Ka Qumrani koobastest leitud esseenide kirjarullid (aastatest 250 e.m.a. - 68 m.a.j.) ei sisalda viiteid Jeesusele ega kristlusele, kuigi tõsi, neis leiab rea kristlusele lähedasi mõtteid ja väljendeid, samuti figureerib neis Jeesusele mõnedes joontes sarnane tegelane, Õigluse Õpetaja, ent kes, kui tegu ikkagi oli ajaloolise isikuga, paigutub taas kaugemale minevikku, vähemalt 2. saj. e.m.a.


Teiseks kristluse enda vanimad dokumendid - autentsed Pauluse kirjad 1. saj. keskpaigast (1.Tess, 1. ja 2. Kor, Filip, Filem, Gal, Rom) ning hiljem sajandi lõpupoole Pauluse nime all kirjutatu (2. Tess, Kol, Ef), samuti Jaakobuse, Heebrealaste, 1. Peetruse, 1.-3. Johannese kirjad, lisaks mittekaooniline Didache - ei käsitle Jeesust kui ajaloolist isikut, kui hiljuti Palestiinas elanud õpetajat. Nende tekstide autorid ei näi teadvat, et Jeesuse üle peeti kohut, et ta löödi risti Kolgata mäel, et ta maeti Jeruusalemma lähedale hauda ning tõusis seal surnust üles, et ta tegi imetegusid, näiteks äratas ellu Laatsaruse, et ta jagas mingisuguseid õpetusi, et ta ennustas maailma peatset lõppu, et tal oli 12 apostlit ja hulk teisi järgijaid, jne.

Klassikaline seletus selle kohta on muidugi, et Jeesuse jüngrid ja õpilased olid sedavõrd vapustatud kõigest juhtunust, et kaotasid täielikult huvi Õpetaja maise isiku vastu ning olid haaratud üksnes tema sõnumist. See on ju absurd. Vähemalt õpetuslike dogmade ja suuniste üle argumenteerides mis oleks olnud loogilisem kui viide Õpetajale, tema sõnadele ja tegudele. Ent selliseid viiteid pole ühtegi, totaalne vaikus, mis ei saa olla juhuslik.

Küll aga võib nende kirjade autorite meelest Kristust kogeda näiteks ilmutuslike visioonide läbi, või teda tundma õppida VT prohvetite kuulutatut mõistes.

Laiemas plaanis on varakristlikel ideedel "kosmilisest" Jumala Pojast oma ajastu kontekstis hulga paralleele. Ühelt poolt kreeka filosoofia (eelkõige nn keskmine platonism ja -pütagoorlus, millede puhul on õieti tegu rohkem juba teoloogia kui filosoofiaga), kus idee Jumalast muutub sedavõrd transtsendentseks ja abstraktseks, et Looja ja loodu vahepeale postuleeritakse vahendav lüli, Jumala emanatsioon, mida nimetatakse näiteks 'Sõna' ('logos') või 'Mõistus' ('nous'). Judaismis jällegi leiame idee (isikustatud) Tarkusest, kes vahendab teadmist Jumalast ning tuleb ka maa peale (mitte küll otse füüsilisel kujul).

Teiselt poolt leiab kristluses hulga paralleele antiigi müsteeriumiusunditega, kus samuti jumaluse (Dionysos, Osiris jt) vägivaldsest surmast ja taas elluärkamisest rituaalse osasaamise kaudu inimene oma surmajärgse olemise jaoks teatud hüve saavutab (terminit lunastus siin vist päris kasutada ei saa, aga sisu on mitmes suhtes sarnane).


Kolmandaks tuleb tähele panna, et neli kanoonilist evangeeliumit ei ole ka üksteisest sõltumatud allikad, mis tublisti vähendab nende veenvust ajaloolise faktimaterjalina. Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumid esitavad sageli sõnasõnaliselt kokkulangevat teksti. Neist Markuse oma on arvatavasti kõige vanem ja aluseks, mida Matteuse ja Luuka autorid täiendavad rea Jeesuse suhu pandud lausumisetega, kusjuures lausutu langeb sõnades kokku, kuid lausumise kontekst (situatsioon) tihti mitte. (Viimane annab alust oletada nn Q allika olemasolu, mis pidi endast kujutama puhast (kontekstivaba) mõtteterade kogu. Paljud Q lausungid on viidavad erinevate hellenistlike (eelkõige küünikute filosoofia) või juudi maksiimide-tarkusesõnadeni. Samas Q ei sisalda midagi õpetaja kannatuse, surma ja ülestõusmise kohta, ka lunastuse idee puudub täielikult.) Johannese evangeelium on kõige viimistletum, töödeldum ja seega tõenäoliselt kõige hilisem, kuid temagi pole kolmest esimesest nn sünoptilisest evangeeliumist päris sõltumatu.

Evangeeliumites esitatav Jeesuse lugu võlgeb kirjanduslikult palju Vanale Testamendile. Kõigepealt torkab muidugi silma VT's ja apokrüüfides armastatud süütu õiglase kannatamine ja õigeksaamine narratiiv, aga paralleelid on ka Moosese lugudega, Eelija ja Eliisa tehtud imetegudega jne. Suur osa sündmustikust ongi selgelt kokku pandud Vana Testamendi prohvetiennustuste alusel. Nii et kuna prohvet Jesaja oli ennustanud, et sünnib neitsist, siis saigi nii. Kuna prohvet Miika oli ennustanud, et sünnib Petlemmas, siis saigi nii. Kuna Jesaja oli ennustanud, et tulevad kuningad ja toovad kingitusi, siis pandi kirja ka vastav episood. Vaat et iga punkt Markuse evangeeliumi Jeesuse kannatuse loos alates tema saabumisest Jeruusalemma baseerub mõnel VT salmil. Ning Matteuse evangeeliumis esineb sagedasti fraas 'et läheks täide, mis on öeldud...'.

Niimoodi etteöeldu alusel polnud ehk mõeldamatu ettevõtmine kogu lugu kokku panna, isegi kui reaalne ajalooline alus selleks puudus. Juutidele tundub olema iseloomulik oma mütoloogia historiseerida, esitada ajaloo vormis - mida muud see Vana Testament siis on. Evangeeliumite juures võiks aimata sama protsessi jätku.

Kreeklastele aga olid alates klassikalisest ajastust müüt ja ajalugu kaks eri asja. Evangeeliumite ajaloolisse rüüsse kootud müüti hakati võtma puhta ajaloona.

(Seejuures ma ei arva, et mütoloogia iseenesest oleks mõttetu umbluu. Müüt on üks spetsiifiline info edasiandmise vorm, väga vana ja keeruline vorm. Kuid see on juba eraldi teema.)


Peab veel märkima, et esitatud vaade pole mõistagi originaalne ja unikaalne. Keda huvitab, siis üks paremini argumenteeritud ja detailidesse minev veebisait sel teemal on

Earl Doherty Historical Jesus or Jesus Myth: The Jesus Puzzle


tagasi indeksisse