Jumalatõestuse võimatus ja võimalus

Kommentaaridest DELFI artiklile
Jumalatõestuse võimatus ja võimalus


Laur, laur.jarv@mail.ee, 10.03.2002 19:16

Teadvuse ja mõtlemise jaoks ei ole olemas kindlat lõplikku ühest alust, millest kõik muu loogiliselt tuleneb.

Täiesti nõus.

Baasväidete alusel saame küll tegutseda, kuid nende tõesust ennast peame ja saame vaid uskuda.

Siia võiks lisada mõttekäigu, mille mõnevõrra erineval kujul esitasid 2. saj Sextus Empiricus Kreekas ja Naagaarjuna Indias. Nimelt mistahes väite tõestamisel tuleb lähtuda mingitest eeldustest. Kuid eeldused omakorda vajavad tõestamist, milleks on omakorda tarvis toetuda uutele eeldustele. Kui seejuures hoiduda loogilist ringi sulgemast (mitte võtta eeldusteks väiteid, mis kuuluvad tõestamisele hiljem), siis saame lõpmatu regressi, kuna pole võimalik leida niisugusi väiteid, mis ise tõestamist ei vajaks. "Dogmaatiku" positsioon -- baasväiteid uskuda -- pole tegelikult ainus, mis sellises olukorras võimalik. "Skeptik" leiab selles olukorras õigemaks lahenduseks jätta tõestamiste jada lõpmatusse "õhku rippuma" ning "peatada uskumine" (kui Sextuse väljendit kasutada), loobuda otsustustest väidete fundamentaalse tõesuse kohata. NB! Juttu on vaid väidete tõesuse uskumisest, mis ei välista võimalust nende rakendamiseks praktilises elus. Sextus ei pidanud skeptistsmi mitte tunnetuse eitamiseks, vaid omamoodi filosoofiliseks teraapiaks ravimaks inimest tunnetuslikest ja emotsionaalsetest hädadest, mis sünnivad äärmuslike metafüüsiliste, epistemoloogiliste või moraalsete väidete omaksvõtust.

Naagaarjuna loodud budistlik kesktee (maadhyamika) filosoofia meetod on muidugi märksa rafineeritum, kui lihtsakoeline apelleerimine tõestuste lõputule regressile. Üldjoontes seisneb see meetod kõigi (metafüüsiliste) väidete analüüsis näitamaks, kuidas väited ise või nende vahetud järeldused sisaldavad loogilist vastuolu. Seejuures pole Naagaarjuna eesmärk mitte näidata loogika või inimkeele piiratust, vastupidi, loogika järjekindlale rakendamisele see meetod tugnebki. Loogika jääb püsima, ekslikud ja vastuolulised (metafüüsilised) väited heidetakse kõrvale.

Ka Naagaarjuna ei pea vajalikuks usu alusel mingeid baasväiteid omaks võtta. Ta kirjutab, et kui ta esitaks ühegi seisukoha, siis oleks ta eksinud, kuid kuna ta ei käi välja ühtegi seisukohta, siis on ta eksimusest vaba. Ometi pole tema filosoofia nihilistlik, kõike eitav, ehkki kerge on seda pealiskaudselt nõnda interpreteerida. Kesktee filosoofia teeb vahet suhtelisel-tavalisel (lokasa.mvrti) tõel, nii nagu asjad paistavad vahetu taju ja argimõistuse seisukohalt, ning ülimal (paramaartha) tõel, nii nagu asjade tegelikkus avaneb pärast loogilist analüüsi. Ilma tavatõeta pole võimalik õpetada ülimat tõde, ilma ülima tõe mõistmiseta pole vabanemine võimalik. Kes pole mõistnud nende kahe tõe erinevust, see pole aru saanud Virgunu õpetusest.

Ületava mõistmise (praj~naapaaramitaa) suutrad, millele artikkel ilmselt vihjab, pole kuidagi kavalalt kokku pandud nõiasõnad, mille lugemisest peaks sündima selginemine. Tegu on siiski täiesti loogiliste ja kooskõlaliste tekstidega. Et neid mõista ja mitte segadusse saatuda, on vaja aru saada just eelmainitud kesktee filosoofiast, taibata, millised väited on esitadud tavatõe, millised ülima tõe vaatepunktist. Selginemine tõuseb kirjutatu mõistmisest, ei millestki muust. Need tekstid töötavad kui vahendid just sellepärast, et nende kandev filosoofia on tõene, seda pole võimalik ümber lükata ega vaidlustada.


Kui matemaatika ja muude formaalsete süsteemide aksiomaatilise ülesehitamise juurde tulla, siis elementaarseks nõudeks on, et kasutatavad aksioomid ei tohi olla vastuolulised, neist ei tohi olla võimalik tuletada kaht teineteisele vastukäivat väidet. Sama kehtib ka metafüüsiliste süsteemide koha, mistõttu saame Jumala tõestamise problemaatikale lisada uue huvitava aspekti. Metafüüsiliste konstruktsioonide abil Jumalat tõestada ei saa, kuid siiski võib osutuda võimalikuks vastupidine -- näidata, kuidas Jumala mõistle toetuvad metafüüsilised konstruktsioonid osutuvad ise paratamatult vastuolulisteks ning seepärast väärivad kõrvale heitmist.

Seda rada käivadki budistlike filosoofide argumendid teistlike (ja deistlike) süsteemide vastu -- näidata, kuidas Jumala mõiste oma definitsiooni päraselt ja lihtsate järelduste poolest viib vastuoludele, on absurdne ning järelikult võimatu. Umbes nagu "ümmargune ruut", "kakssarviku keskmine sarv", "lastetu naise tütre edvistamine" vm. See tähendab näidata, kuidas Jumalale omistatavad omadused nagu igavene, muutumatu, sõltumatu, kõikvõimas, maailma looja, kõike maailmas toimuvat jälgiv, hea jne. pole kooskõlalised, vaid viivad vastuoludesse.

Näiteks Dharmakiirti (6/7. saj) suunab mõned värsid oma keskses budistlikku epistemoloogiat ja metafüüsikat põhjendavas teoses (Pramaa.navaarttika, I, 8-28) hinduistliku nyaaya-vaishe.sika koolkonna vaadete kummutamiseks, kelle ettekujutused Iishvarast, maailma loojast Jumalast on sarnased judaismi-kristluse-islami vastavale kontseptsioonile. Lihtsustatult võiks Dharmakiirti argumentatsiooni edasi anda järgmiselt:

  • Jumal väidetakse olevat muutumatu ja sõltumatu,
  • Jumal väidetavalt jälgib maailmas toimuvat,
  • Maailm on muutuv, asjad maailmas muutuvad,
  • Selleks, et muutuvat tunnetada/jälgida/vaadelda, peab tunnetaja ise muutuma,
  • Kui Jumal jälgib maailmas toimuvat, siis peab ta muutuma,
  • Järelikult peab Jumal korraga olema nii muutumatu kui muutuv, kuid see pole võimalik -- millegil ei saa korraga olla kaht vastandlikku omadust,
  • Kui Jumal muutub maailma jälgides, siis järelikult pole ta sõltumatu, vaid sõltub maailmast;

või teine mõttekäik:

  • Jumal väidetakse olevat muutumatu,
  • Jumal väidetakse olevat maailma looja,
  • Järelikult peaks Jumal looma maailma kogu aeg ning sama moodi, mis on absurdne,
  • Kui Jumal mingil hetkel maailma lõi ja seejärel loomise lõpetas, siis järelikult ei ole ta muutumatu;

ning eelmise edasiarendus:

  • Jumal väidetakse olevat muutumatu,
  • Jumal väidetakse toimivat maailmas, st ta peaks põhjustama millegi toimumist,
  • Põhjus on see, mille olemasolul tagajärg sünnib ja mille mitteolemasolul tagajärge ei sünni,
  • Põhjus, mis on kogu aeg muutumatult olemas, on mõttetu, kuna tema toimimist on võimatu kindlaks teha,
  • Seepärast kui Jumal on muutumatu, siis on mõttetu rääkida tema toimimisest maailmas.

Samas lükkab Dharmakiirti ümber ka ühe võimaliku jumalatõestuse (lähedane sellele, mida Euroopas kutsutakse teleoloogiliseks jumalatõestuseks), kuid pole vist mõtet sellel pikemalt peatuda.

Eesti keelde tõlgituna võib sarnaseid argumente leida ka Shaantidevalt ("Bodhitsharjavatara", IX, 119-126) -- juhul kui keegi soovib täpsemalt veenduda, et budism filosoofilises plaanis ei jää mitte agnostiliseks, vaid eitab Jumala olemasolu ning võimalikkust.


Dharmakiirtist edasi saab muidugi igaüks arutella, millised väidetavad Jumala omadused on tegelikult teineteisega vastuolus, millised väidetavad Jumala omadused satuvad vastuollu ilmsete faktidega maailma kohta, millised väidetavad Jumala omadused on vastuolus mõne Jumalat postuleeriva teoloogia teiste põhiväidetega.

Näiteks:

  • Jumal väidetakse olevat täiuslik,
  • Jumal väidetakse olevat maailma looja,
  • Kui Jumal lõi maailma tahtlikult, siis järelikult ei saa ta olla täiuslik, kuna täiuslikul olendil ei ole midagi puudu, tal ei ole vaja midagi juurde luua,
  • Kui Jumal lõi maailma mittetahtlikult, siis järelikult ei saa ta olla täiuslik, kuna täiuslik olend kontrollib oma tegevust täielikult, ta ei tee midagi, mida ta ei taha;
või
  • Jumal väidetakse olevat kõiketeadja,
  • Inimese vaba tahe tähendab võimalust valida erinevate valikute vahel,
  • Kui inimesel on võimalik teha valik, mida Jumal ette ei tea, siis järelikult pole Jumal kõiketeadja,
  • Kui inimesel on võimalik teha üksnes see valik, mida Jumal ette teab, siis järelikult pole inimese tahe vaba.
Jne.

Küllalt tuntud on need vastuolud, mis sünnivad Jumala headuse kõrvutamisel asjaoluga, et maailm on ebatäiuslik, siin on olemas kannatus ja on olemas kurjus. Kristlik teoloogia on siin end veel eriti raskelt kaitstavasse positsiooni mänginud, väites, et kuigi Jumal on hea ja armastav, ta samal ajal siiski mõistab osad hinged igavesse hukatusse ja piinadesse, millest need ei pääse iial. (Kirikuisa Origenes hellitas küll mõtet, et kunagi leiavad lunastuse kõik patused, isegi Saatan kõige viimasena, kuid need ideed mõisteti hereetilistena hukka.)


Olen võrdlemisi päri artikli juhtmõttega, et vaimse tee võimalikkust saab igaüks enda jaoks tõestada vaid sel teel liikumisega, mitte mõnest raamatust tsitaate noppides, või mõne teoloogilisese süsteemi aksioomidest vastavat lõppjäreldust tuletades.

Loomulikult tõestatakse sel moel (ise kogedes) ikkagi vaid oma traditsiooni meetodite ja metafüüsika paikapidavust -- kristlane tõestab (enda jaoks) nii Jumala, mõne teise traditsiooni järgija aga leiab kinnituse jälle oma traditsiooni ideedele. (Ehkki kogemus ja edenemine ühe traditsiooni toel hakkab võimaldama äratundmist ja viljakaid sissevaateid ka teiste traditsioonide "maailma".)

See vaimsele teele asumine on ühtpidi lihtne -- nagunii olemegi kõik juba selle alguses vähemalt, kuid teistpidi jälle raske -- äratuntavad viljad ei ilmu kohemaid. Võib kuluda pikk aeg lugemisele, ritaalidele, harjutustele ja muule, enne kui tõepoolest märgata, kuidas midagi enda juures sügavuti muutuma on hakanud. Esialgu vaid pisut, tsipa-tsipa. Näiteks kuidas spontaanne reaktsioon mõnes ootamatus situatsioonis on paindlikum kui varem, kuidas "ego" ei torma esimeste "ohu märkide" ilmudes enam paanilisselt "vasturünnakusse".

Eks igasugused rohkem või vähem müstilised kogemused võivad tulla ja tulevadki, kuid üldisemaks mõõdupuuks vaimsel teel edenemisest oleks ehk see, kuidas muutub suhtumine teistesse inimesesse ja üldse kõigisse elusolenditesse (mitte Jumalasse või mõnda abstraktsesse printsiipi).

Kristlane armastab esmalt Jumalat kui ISA, et selle kaudu laiendada armastust ligimestele -- mõistes kuidas kõik on lähtuv Jumalast, kuidas kõigel on ühine alge. Budismis on sama jaoks mitmeid erinevaid harjutusi. Näiteks mõtiskella, kuidas kõik ilmaruumis viibivad loendamatud olendid, ka need kellega praegu vaenus olen, on mõnes varasemas elus olnud mulle EMAks ning väärivad seetõttu hoolimist ja armastust. Või mõista kuidas sügavas eksistentsiaalses mõttes on kõik olendid minuga sarnased (ihkavad õnne ja soovivad vältida kannatust), kujustada enese ja teiste samastamist, enese vahetamist teistega.

Et vältida arusaamatust "armastuse" mõistega, siis siin on budistlik definitsioon:

Suur armastus (mahaamaitrii) - soov, et kõik olendid oleksid õnnelikud.
Suur kaastunne (mahaakaru.naa) - soov, et kõik olendid oleksid vabad kannatustest.

Suur selle pärast, et see hõlmab kõiki olendeid, mitte ainult ligimesi-inimesi, vaid ka loomi, vaime, jumalusi, jne.


tagasi indeksisse