Elupikk meditatsioon

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Elupikk meditatsioon


Laur, laur.jarv@mail.ee, 12.11.2001 00:13

Mõni sügavamalt kristlike juurtega apologeet oleks mõtiskluse kristlikust ideaalist pealkirjastanud näiteks sõnadega "elupikk võitlus", "elupikk teenimine", "elupikk otsing" vm. Ehkki ka kontemplatiivne meelelaad pole vanadele kristlikele vooludele võõras ja sellest lähtuv võimalus kristluse mõtestamiseks igati austusväärne, on käesoleva artikli võti - elupikk meditatsioon, nii nagu ka mitmed mõtted samas, tegelikult äratuntavalt budistlik lähenemine kristluse olemusele. Ning tundub, et üsnagi viljakaks.

Selle taustal mõjuvad ainult halenaljakaina artikli katsed vastandada kristlust mõistmatule ja moonutatud esitusele ida religioonidest (loe: budismist). Ei vähendaks see ju karvavõrdki kristluse sügavust ja eripära, kui ida religioone jutuks võttes nendegi vaimsus autentselt välja tuua.


Sõnapaar "elupikk meditatsioon" võiks olla päris tabav väljend budismi iseloomustamiseks. Tiibetikeelne mõiste budisti kohta - nang pa - tähendab otsetõlkes "sisemine". Ehk siis inimene, kelle elu põhieesmärgid pole seotud välisega nagu võim, kuulsus, rikkus, naudingud vm, vaid kelle pürgimuste tandriks on oma enese meel, sisemine reaalsus, ja püüdeks sisemine muutumine.

Laias tähenduses võiks meditatsiooni võtta kui igasugust sihipärast tööd oma meelega. Nõnda ei viita elupikk meditatsioon mitte sellele, et kogu elu peaks istuma ristijalu mõtlusasendis, vaid et elu täielikult, kõigis oma aktiivseis ja passiivseis aspektides, lülitub osaks meditatsioonist, meele harimisest. Kuigi fookus on meelel, hõlmab protsess kogu isiksuse tervikuna.

Budismi õilsa kaheksaosalise tee võib kokkuvõtlikult esitada kolmesena: kõlblus, mõtlus ja mõistmine/vaade. Need kolm peavad töötama koos, püüdes arendada vaid üht, ei jõua kaugele. Ilma mõtluseta ei sünni mõistmine, ilma kõlbluseta on mõtlus takistatud, ilma kohase mõismiseta on raske püsida kõlbluses. Selles mõttes kõlblus on eeldus, mõtlus on teostus ning mõistmine tulemus, aga ühte ei saa teistest lahutada.

Tiibeti budistlikus kirjanduses on üks populaarne zhanr - blo sbyong - ehk otsesõnu meeletreening. Need lühikeste meeldejäävate värsside vormis kirjutatud tekstid võtavad kokku õpetused, kuidas kõik elu olukorrad ja kogemused pöörata oma meele treenimiseks ja puhastamiseks. Ka situatsioonid, mis tavavaate kohaselt näivad kui takistused, olgu näiteks kehaline haigus või alandused ja põlgus teiste poolt, osutuvad vaimsele püüdlejale vahendiks oma meelega töötamisel.

Teemantsõiduki õpetuste järgija tõotuste hulka kuulub vanne muundada ka oma taju nii, et see saab osaks vaimse transformatsiooni protsessist. Näha kõiki kujusid (ka oma keha) kui "mõtlusjumaluse" ehk idami (tib. yi dam) keha (mis on puhas, täiuslik) ning välist maailma kui idami puhast välja (zhing khams). Kuulda kõiki hääli (ka looduslikke nagu metsakohin) kui idami kõnet ehk mantrat. Võtta kõiki mõtteid kui idami meelt/südant (thugs), mis on suure teadmise avarus (ye shes chen po'i klong).

Mõtlusel kitsamas mõttes, kui istutakse maha ja väliste ärritajate mõju püütakse vältida nii et meel saab meelestuda vaid meelele, on muidugi alati algus, kestus ja lõpp. Ent mõtlus laiemas mõttes, kui meele harjutamine, on tõesti elupikk, see jätkub ka siis, kui süüakse, magatakse, või sooritatakse mistahes igapäevaseid või erakorralisi toiminguid.


Eks seda sama arusaama - vaimse teostuse kõikehõlmavusest - püüab välja tuua ka Harri parabool Jeesuse sõnadest Keisri ja Jumala kohta. Ehkki mõnevõrra kohmakalt, sest öeldes, et

ka too "Keiser oma riigiga" saab oma jumalikkuse dimensiooni läbi inimese sellise usu

võib jätta mulje, et uskliku silmis saavad Keisrid oma legitiimsuse Jumalalt, või et mõni keisririik saab olla jumalariigi maine kehastus.


Mulle näib, et idalikud (loe: budistlikud) initsiatsioonitseremooniad on pühitsevad adepti teatud seisusesse.

Täielik absurd. Seda enam, et budism seisuseid (näiteks india kastiühiskonda) tegelikult eitab.


Paraku asendab budismis seda usku ja usu läbi saadavat armu inimese isiklik pürgimus, mis on tiivustatud vaid tema isiklikust kannatusest. Ning seda budistlikku piiratust ei ületa ka teadmine teiste olendite kannatusest ja teadmine vajadusest neid abistada. Selline inimlik altruism ei küüni Jeesuse õpetatud usu ja armu inimülestele tasanditele.

Viidates Atishale ja Tsongkhapale võiks kõik vaimsed püüdlejad liigitada kolme, vastavalt nende püüdluse põhilisele motiivile. Madalama astme vaimse püüdleja sihiks on soov tagada endale hea sünd järgmises elus (näiteks pääseda mõnda taevasse). Keskmise astme vaimne püüdleja mõistab, et ükski sünd kuitahes heasse keskkonda ei taga lõplikku pääsemist kannatusest ja tema seab oma eesmärgiks täieliku vabanemise sündide ringkäigust. Kõrgema astme vaimne püüdleja mõistab, et kannatusse on haaratud kõik olendid, ning tema seab oma eesmärgiks vabastada kõik olendid kõigist kannatusist. Viimase teostamiseks on ainus võimalus saavutada täielik virgumine ehk saada budaks.

Ühelt poolt on selle skeemi mõte tõesti eristada püüdlejaid nende motiivist johtuvalt (hinajaana ideaalile vastab kesmine ja mahajaana omale kõrgem), teiselt poolt, ja see on olulisem, on siin ühtlasi esitatud ka vaimse tee astmed. Ei ole võimalik hüpata null astmelt hoobilt kõrgeimale astmele, vaid järgmisele jõudmiseks tuleb eelnevad läbi käia, areneda ja harjutada, loogiliselt analüüsida ja järjekindlalt läbi mõtestada. Alatakse ikkagi endast ja mõtlusest omaenda olukorra üle. Kui on võõras soov olla ise kannatustest prii, siis ei teki mõtet vabastada teisi isegi mitte meeltesegaduses või unenäos.

Pole olemas kõrgemat vaimset sihti kui soov vabastada kõik olendid mistahes kannatustest ja pakkuda kõigile mõõtmatut õnne. Kõik olendid, st nii mina ise, kui kõik inimesed, aga samuti loomad, jumalad ja mistahes elukad, meelt omavad, olgu nad kehaga või kehata. Jeesuse õpetus küünib selle lähedale, kuid ei hõlma kõiki olendeid, vaid üksnes inimesi (ligimesi), ja sedagi teisejärgulistena Jumala järel.


Usk (skr. shraddha, tib. dad pa) on budismis üks olulisi voorusi, kuid sel pole mitte nii kandvat ja ulatuslikku tähendust nagu kristluses. Kui võrrelda vaid võtmemõisteid, siis kristlikule usule vastab või vastandub budismis mõistmine (prajna, shes rab). Kristlane kasvab usus, budist kasvab mõistmises.

Kui kristlane oma süsteemist lähtuvalt näeb budismi puudusena usu ja (Jumala) armu puudumist, siis võib budist oma süsteemist lähtuvalt kristluse puudusena näha just sama mõistmise aspekti, ning selle eelduseks oleva loogilise analüüsi puudumist. Ilma mõistmiseta, st ilma kesktee filosoofiata, ilma tühjust igakülgselt taipamata, ei ole võimalik täienisti isekusest vabaneda ning seetõttu ei saa kaastunne/armastus kunagi tingimatuks ja täielikuks.


üha suurendatavaks osadusseisundiks Jumala (Kõiksuses) ja jumalikuga (eneses). See pole aga teise sõnaga öeldes midagi muud kui eneseloomine, eneseloome.

See mõte jääb mulle segaseks. Ühelt poolt on nagu idee, et usu läbi inimene avab end Jumalale, kes siis saab hakata inimest armu läbi kujundama. Teiselt poolt eneseloome nagu viitaks, et inimene kujundab end ise.

Usu vastuvõtmine - arusaadav. Aga kuidas see osadus Jumalaga ikkagi suureneb ja milles avaldub? Suureneb Jumala tahtmist mööda, või inimese tegude-valikute tulemusena?

Millised on siis inimese võimalused ise aktiivne olla ja ennast luua, kujundada? Ja mille osas ei saa inimene ise midagi ette võtta, nii et see sõltub ainult Jumalast? Kas näiteks vooruslikel tegude mõte on vaid selles, et elu oleks kooskõlas usuga, või on neil veel mingi väärtus? (Erinevad kristlikud voolud ja autoriteedid pole siin sugugi ühte meelt.)


tagasi indeksisse