Budistliku mõtluse kaks põhitüüpi

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Jeesus vs Buddha


Laur, laur.jarv@mail.ee, 23.09.2001 23:59

OPrazi (komm 21-40)

Budistlikku mõtlust on põhimõtteliselt kaht tüüpi - 'rahus asumine' (skr shamatha, tib zhi gnas, calm abiding) ja 'üle nägemine' (vipasyana, lhag mthong, special insight).

Hingamise jälgimine on näide esimesest tüübist, mille eesmärk on mõtete ja tunnete voogu tasandada nii et meel suudaks püsida häirimatult mistahes objektil. Tean omast kogemusest, et tundlikkust arendab see tõesti, näiteks hakkad märkama enda ja teiste inimeste/olendite emotsioonide väiksemaidki virvendusi (see muutub häirivakski). Või tähele panema jahmatavalt kaunist tühisemaiski asjades, olgu need siis soojal suveööl tänavavalguslambi ümber lendlevad putukad või lombivees peegelduvad valged rünkpilved. Aga see ei ole lõppeesmärk, rahus asumine peatab vaid ajutiselt meeleplekkide võimu, kuid täielikult ja pöördumatult ta neid ei ületa.

Kõigepealt on vaja harjutatada rahus asumise mõtlust, et meel muutuks stabiilseks, seejärel saab harjutada üle nägemise mõtlust. Viimane lähtub (intellektuaalsest) analüüsist ning tähendab taipamist ja nähtuste nägemist/mõistmist selgesti ja eritletult nii nagu nad on. Seeläbi on võimalik ümber kujundada (ümbermõtestada) oma "kognitiivne maatriks" ehk viis kuidas omi tajusid-kogemusi interpreteeritakse. Lühidalt öelduna on budismi järgi kannatuse põhjus ju see, et kogetavat interpreteeritakse valesti ja seetõttu situatsioonidele reageeritakse valesti, mitte see, et taju pole piisavalt tundlik või avar.

Kui mõlemat tüüpi mõtluses on saavutatud vilumus, siis tuleb need ühendada.


tagasi indeksisse