Jeesuse müüt ja antiiktragöödiad

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Üks šanss miljardist?


Laur, laur.jarv@mail.ee, 02.09.2001 20:41

Harri (komm 881-900, 1021-1040)

esteetilise kogemusega, mille all ma ei pea silmas mitte vaid pelka emotsionaalselt inimeses abvalduvat iluelamust vaid terviklikkuse tunnetust, harmooniat, selginemist, tasakaalu, kooskõlalisust "sealpool tundeid ja emotsioone".

Olen nõus: gooti katedraal, hindustani raagamuusika, zeni kiviaed (sekitei), buda kuju, ...

näen selles emotsionaalses Minas - emotsionaalses olemises - inimese üht võimalust - vahendit ülendumise teel.

Olen samuti nõus. Tegelikult kristluse tee ja budismi tee siin natuke erinevad. Budismis on püüd kõigepealt segavad emotsioonid rahustada, nõnda et saaks toimuda ratsionaalne analüüs, mille abil segaduse põhjuseks olev vale maailmakäsitlus koost lahti võetakse. Võtted emotsioonide vahetumaks ärakasutamiseks tulevad põhiosas mängu alles tantra tasemel. Kristluses jälle võetakse emotsionaalse transformatsiooni meetodid käiku kohe algtasemel.

Võib-olla lihtsaim viis seda kristluse emotsioonide meetodit seletada oleks võrdlus tragöödiaga. (Klassikaline aniiktragöödia kui kunstiliik kujunes Atikas välja Dionysuse müsteeriumiga seotud religioossete pidustuste osana. Sisuliselt on tegemist kultuveeritud ja oma ilmekuses täiuseni viidud psühholoogiliste võtete kompleksiga, mille algupära läheb tagasi kaugele shamanistlikku minevikku.)

Heale tragöödiale kaasaelamine kutsub pealtvaatajates esile võimsa emotsionaalse pinge, seal on nii hirm kui kaastunne (kangelase suhtes). Ent koos tragöödia lõpplahendusega saabub vaatajas katarsis, emotsionaalne puhastumine. Tragöödia mitte ainult ei raputa emotsioone üles, vaid ka lahendab need, tulemuseks on suurem emotsionaalne selgus, kui enne tragöödia jälgimise algust. Võiks öelda, et tegu on omamoodi emotsioonide homöopaatiaga - sarnast ravitakse sarnasega, teadvuse tavaseisunditele omane emotsioonaalne segadus saab ravitud emotsioonide võimendamise ja nende oskusliku kasutamise abil.

Aristoteles analüüsib päris põhjalikult, millised komponendid peavad paigas olema, et tragöödia soovitud psühholoogilist mõju avaldaks. Esiteks muidugi süzee, mis peab algama hästi, kuid lõppema halvasti, st traagiliselt. Kangelane peab olema õilis ja tavavaatajast kõrgem (pooljumal, kuningas, kangelane), kuid tal peavad olema ka oma inimlikud jooned ja nõrkused. Kangelase häving ei tohi aset leida juhuslike ja kõrvaliste mõjurite tõttu, vaid sel peab olema põhjus, mis johtub kangelase enda karakterist, näiteks teeb ta mingi saatusliku otsuse. Teatud hetkel saab kangelane on vältimatust lõpust teadlikuks ja läheb sellele vastu. Ta ei hävi mitte oma nõrkuse, vaid tugevuse tõttu.

Aristotelese teooria asemel on tragöödia olemuse mõistmiseks muidugi lihtsam ise vanakreeka tragöödiaid lugeda. (Näiteks kreeka kirjanduse antoloogiast leiab mõned. Eriti suurepärane on see, et eesti keeles saab edasi anda ka originaali meetrilist rütmi, mis uutes euroopa keeltes on võimatu.) Loomulikult esineb tragöödia on ka uusaja kirjanduses, filmikunstis jne, aga kreeka tragöödiad jäävad ikkagi ületamatuteks kunstilise ja psühholoogilise etalonina. (Veel märkusena, et Hollywoodi filmides on küll palju pinevust ja mängu emotsioonidele, kuid need pole tragöödiad.)


Kui selle pilguga vaadata Jeesuse loo ülesehitust, siis tulevad tragöödiale sarnased jooned selgesti esile. Õieti on tragöödia eellugu seatud Aadama ja Eeva pattulangemisega. Jeesuse loo kui tragöödia kulminatsiooniks on muidugi Jeesuse surmamõistmine ning tragöödia lõpp saabub tema surma ja haudapanekuga, või äärmisel juhul lisandub moment, kus naised avastavad, et haud on tühi (koht, kus Markuse evangeelium algselt lõppeski). Selleks hetkeks on vaataja saavutanud katarsise.

Ülestõusmine on juba tragöödia järgne episood. Alles peale katarsisega saabunud emotsionaalset puhastumist saab välja voolata piiramatu armastus ja andeksand. Senise emotsioonaalse mina ahistav pitser on katki murtud ja saabunud vabanemine oma vanast piiratud olemisest, mille märgiks on näiteks apostlite võime nüüd ise imetegusid teha. Evangeeliumi tekstis on muidugi võimalik näha üksnes ülestähendusi Jeesuse nimelise õpetaja jagatud õpetusist, osad otse suusõnal lausutud, osad antud reaktsioonidena erinevatele situatsioonidele. See mõistmise tasand ei ole vale. Kuid piirdumine sellega jätab varju väga sügava psühholoogia, mis on kodeeritud sellesse loosse kui tervikusse. Mitte ainult tekstis Jeesuse suhu pandud sõnad, vaid ka lugu tervikuna on samuti osaks kristlikust õpetusest - omamoodi teadvuse seisundite generaator, mille töömehhanism on võrreldav klassikalise tragöödiaga omaga.

Ühelt poolt sisaldab evangeelium Jeesuse suhu pandud õpetuse kõikehõlmava armastuse teest, teiselt poolt peitub siin ka süvapsühholoogiline vahend, mis aitab sel teel edasi liikuda - lõdvendada oma emotsionaalse mina haaret, nõnda et armastusele rohkem ruumi tekib. See sügav psühholoogia toimib nii või teisiti, küsimus on ainult selles, kuivõrd neid aspekte endale teadvustada.


Tegelikult lisaks visandatud tragöödia liinile võiks Jeesuse loos esile tõsta veel teisigi emotsionaalsel ja alateadvuslikul tasandil mõjuvaid komponente.

Näiteks patuoina motiiv. Lähis-Idas oli kombeks, et kord aastas võeti üks oinas (või sokk vms loom) ja viidi läbi rituaal, kus kõik kogukonna inimesed ladusid oma aasta jooksul tehtud patud talle turjale. Loom ohverdati (või kihutati kõrbesse), inimesed aga said pattudest vabaks. (Vrdl. Kristus = Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu.) Samuti näiteks jumala-kangelase liha söömise / vere joomise motiiv, millega sööjad said osa kangelase väest või olemusest.

Nendes motiivides võib muidugi näha üksnes primitiivsete ettekujutuste järelkaja. Aga tegelik mõte ja mõju on ikkagi psühholoogiline - aidata inimesel sümbolite ja sümboolsete tegevuste kaudu vabaneda oma piiratud loomusest ning jõuda ja kinnistuda selles, mis on piiramatu. Inimese psüühika ei ole muutunud ning vahendid, mis töötasid shamanistlikus ühiskonnas, töötavad ka täna, kui vaid osata nad tööle panna.


Gnostikud tegid vahet välisel ja sisemisel müsteeriumil, välisesse võeti vastu enam-vähem kõik soovijad, sisemisse pühendati aga ainult need, kes välise müsteeriumi teel jõudnud piisava küpsuseni. Sisemise müsteeriumi saladusi ei tohtinud avaldada kellelegi. Eelkõige erineb välisesse ja sisemisse müsteeriumisse pühendatute suhtumine õpetusse. Kasutades eeltoodud tragöödia metafoori võiks öelda, et välisesse müsteeriumisse pühendatu on kui pealtvaataja, kes näeb Jeesuse lugu kui ajaloo laval etenduvat tragöödiat, mis on küll temaga (pealtvaatajaga) seotud, kui toimub siiski temast väljaspool. Kuna sellesse loosse on oma tubli annus süvapsühholoogiat sisse pandud, siis ei jää ka selline vaateviis mõjutuks. Sisemisse müsteeriumisse pühendatu jaoks ei toimu sündmused mitte tema ees, vaid tema sees. Tema teadvustab endale, millistele teadvuse või alateadvuse joontele, komponentidele, aspektidele miski loo sümboolikast vastab.

See kõik on muidugi keerulisem ning vajaks üksikasjalikku uurimist ja süvenenud analüüsi, kuid mulle näib, et gnostikute õpetusi võib mingil määral tõesti võrrelda guru joogaga, mille keskmes Kristus. Üks viis, kuidas gnostikud oma eesmärgi sõnastasid oli, et kristlasest saab kristus.


Laur, laur.jarv@mail.ee, 03.09.2001 00:33

Võib-olla minu võrdlus antiiktragöödiaga ei olnud päris hästi mõistetav. Tragöödia ei ole horror, ehkki mõlemad kujutavad kannatusi. Horrori saab siis, kui tragöödiast teatud oluline komponent ära võtta. Tragöödia lõpeb küll tihti kangelase hukuga, kuid see hukk on mingis kõrgemas suhtes hoopis võit. Tragöödia mõju on hinge puhastav ja ülendav, minu meelest kannab tragöödia midagi positiivset. Vahest Oprazi oskab paremini seletada.

Aga see on huvitav mõte, milleni Harri ja SC nüüd jõudsid - kristlased võib jagada kaheks:

  • need kelle jaoks tragöödia on läbi, selle kaudu on saavutatud puhastumine ning praegune on armu ja armastuse aeg,
  • vastandina need, kelle jaoks tragöödia jätkub ning kes muretsevad eelkõige selle pärast, mida uskuda ja kuhu kuuluda, et pääseda igavesse ellu.


    SC, tõesti, seostan Jeesuse loo ülesehitust inimese psühholoogiaga. Arvan, et loo koostajate eesmärk oli inimese ülendamine ja vabastamine, mitte allutamine teistele inimestele vms. Selle loo põhiskeem eksisteeris ammu enne kristluse tekkimist teistes Vahemeremaade müsteeriumiusundites, kuigi vahest mitte nii rafineeritult.

    Mis puutub maailma lõpu kujutlusse, siis gnostikute jaoks kaob piir maailma lõpu (mis leiab aset kunagi tulevikus) ja vaimse püüdleja isikliku gnosise (jumaliku tunnetuse, mis on ühtlasi lunastus ja pääste) vahel, kusjuures gnosise saavutamine on võimalik selles elus. See, mis juhtub maailmaga, juhtub tegelikult inimese teadvuses. Eksitusele ja kurjusele baseerunud teadvuse stuktuuride häving on nagu maailma häving ajastu lõpul. Kristuse teine tulek tähendab gnostikute tõlgenduses seda, et jõudnud oma vaimsel teel kõrgeima eesmärgini (täiuseni) inimene kohtub taas Kristusega enda sees, kristlasest saab kristus.

    Mitte-gnostikud hakkasid allegoorilises keeles esitatud õpetuses nägema sõna-sõnalist tõde.

    (Niisugune on minu arvamus, millele paljud kristlased ilmselt vastu vaidlevad.)


    tagasi indeksisse