Gnostikud ja Jeesuse müüdi vaimne tähendus (2)

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Üks šanss miljardist?


Laur, laur.jarv@mail.ee, 29.08.2001 02:49

Salix (komm 601-620)

need on 19 saj seisukohad

Juba renessansi ajal spekuleeriti kristluse võimalike juurte üle Vana-Egiptuse usundis. Sedan'd küll, 19. saj lõpul tulevad sarnasused kristluse ja paganlike müsteeriumiusundite vahel jõulisemalt päevakorrale, kuid 20. saj, selle viimased aastakümned kaasa arvatud, on lisanud siia tublisti uusi argumente ja ajaloolisi detaile. Kuni selleni välja, et ühe arheoloogilise leiuna on välja tulnud amulett ristilöödu kujutisega, mille juures ei seisa mitte nimi Iesous Christos vaid, üllatus-üllatus, hoopis Orfeos Bakkos (=Dionysus).

Tegelikult juhivad juba 2. saj paganlikud autorid tähelepanu seostele kristluse ning teiste müsteeriumiusundite vahel, seda nii müüdi, rituaali kui õpetuse aspektist. Ning ega tollased kristlased neid paralleele tõsiselt eitada ei saagi. Pigem seavad nad (Justinus Märter, Tertullianus) vastu absurdse teooria, et kõik nood sarnasused on Saatana temp, kes kristlust ETTE plagiariseeris (sest vaieldamatult paganlikud müsteeriumid ja filosoofia olid sellisel kujul enne kristlust olemas).


kannatava Jumalapoja/sulase motiiv on päris Jesaja raamatust (nii vähemalt 3 saj ennem gnosise algust)

Jesaja 53 oli kahtlemata nii juutidele kui kristlastele hästi tuntud. Ühelt poolt võiks tuua paralleeli Platoni dialoogiga "Riigist", kus samuti arutletakse üdini õiglase inimese teemal ning käib isegi läbi mõte, et sellist paratamatult põlatakse ja piinatakse kuni lõpuks lüüakse risti. Huvitav märkida, et Nag Hammadi gnostiliste tekstide hulgast leiab just selle dialoogi katkendi (räägib samast õiglase inimese kannatusest, aga mitte küll ristilöömise lõik), Sextuse sententside kõrval on too ainuke kreeka filosoofiaklassikasse kuuluv tekst seal.

Teine ja juba otseselt gnosisega seotud aspekt on see, et tolles Jesaja 53 jumalasulases võib näha Moosest, kes hoolimata pikkadest rännakutest ju ise elus tõotatud maale ei jõua. Juudi müstikud nägid selles eksoduse loos (iisraeli rahva pääsemine Egiptuse vangipõlvest Moosese juhtimisel) vaimse teekonna allegooriat. Aleksandria Philon (-1. - 1. saj vahetus) kutsub juute üles mitte astuma paganlikesse müsteeriumitesse, kuna neil on ju olemas oma - Moosese müsteerium.

Gnostikud jagasid inimesed hüülikuteks (kr 'hyle' = aine), kes samastavad end oma kehaga ja on täiesti pimedad vaimsete õpetuste suhtes, psüühikuteks (kr 'psyche' - hing), kes samastavad end oma 'isiksusega' ehk kes ei mõista end kõrgemalt kui oma 'psühholoogiline identiteet', pneumaatikuteks (kr. 'pneuma' = vaim, õhk), kes identifitesserivad end oma 'kõrgema mina' e vaimuga, ning gnostikuteks, kes on ületanud kõik need piiratud identiteedid ja on gnosise (tunnetuse) läbi ära tundnud oma tõelise identiteedi 'universaalse daemoniga', mis on samane Kristusega, Logosega, Ühega, "tõeline valgus, mis valgustab igat inimest" (Jh 1:9).

Hüülikut nimetati 'vangistatu' ja sellele tasemele vastab element maa, psüühik oli 'kutsutu' ja vastavaks elemendiks vesi, pneumaatik oli 'valitu' ning tema element õhk. Viimaks gnostiku elemendiks oli tuli. (Märkusena - see on antiigi maailmapildis tähendusrikas sümboolika, näiteks vastavus kosmosega: element maa on kõige raskem ja seega kõige all, seejärel vesi (mered ja jõed on maa peal), õhuvald ja lõpuks tule sfäär (tuli on kõige kergem, leegid tõusevad ülespoole), viimase kohal asuvad juba taevased sfäärid.)

Initsiatsioon (ristimine) veega oli esimene samm, millega adept võeti vastu välisesse müsteeriumisse ning see tähendas saamist hüülikust psüühikuks. Kes olid küpsed astuma järgmisele tasemele, neid ootas initsiatsioon õhuga (vaimuga) ehk pühendus sisemisse müsteeriumisse ja saamine pneumaatikuks. Viimaks initsiatsioon tulega oli impulsiks täielikule vaimsele valgustumisele, gnosisele. (Kristlus, nagu enne kirjutasin, piirdub vaid välise müsteeriumiga.)

Juudi müstikud tõlgendasid eksoduse lugu allegooriliselt sama põhiskeemi alusel. Egiptusemaa on keha ja seal oleku seisund vastab 'vangistatule'. Imeline läbiminek Punasest merest sümboliseeris initsiatsiooni veega ning saamist 'kutsutuks'. Järgnevad raskused ja ekslemine kõrves on võrdkujuks kahtlustele ja otsingutele vaimsel teel. Lõpuks tõotatud Kaananimaale jõuavad vaid 'valitud', kusjuures juhib neid prohvet Joosua (= hbr. Yeshua = Jeesus).

Paralleeliks: Mooses hulkus oma rahvaga kõrves 40 aastat, Jeesus oli kõrves 40 päeva Saatana kiusata. Ning Joosep põgeneb Jeesuslapsega Egitusesse, et läheks täide "Egiptusest ma kutsusin oma Poja!" (Mt 2:15).

Jeesuse loos on paganlike müsteeriumisundite jumalapoeg (a la Dionysus, Zeusi ja Semele poeg) väliselt asendatud Messiaga, kuna monoteistlikele juutidele oli too vast ainuke vastuvõetav mütoloogiline lahendus. Nii loetakse evangeeliumis ühelt poolt ette genealoogia, et tõestada Jeesuse põlvnemist Taaveti soost (kust pidi põlvnema juutide Messias), teiselt poolt aga pole Joosep ju Jeesuse isa, vaid ta sünnib neitsist nagu müsteeriumiusundite jumalapoeg kunagi. Osav kombinatsioon.

Läheks paljuks hakata lahkama kõiki Jeesuse loo kokkulangevusi paganlike müsteeriumiusundite vastavate müütidega.

Aga siia lõppu võiks seada matemaatiliseks mõistatuseks: miks püüavad jüngrid justnimelt 153 kala (Joh 21:11)? (Vihjeks: Pythagoras.)


tagasi indeksisse