Gnostikud ja Jeesuse müüdi vaimne tähendus

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Üks šanss miljardist?


Laur, laur.jarv@mail.ee, 26.08.2001 22:46

Oma artiklis ja kommentaarides esindab Harri ratsionalistlikku vaadet, mis rõhub Jeesuse õpetusele (vs õpetus Jeesusest), nii et Jeesuse peamine tähtsus oli selles, et ta esitas parimal viisil universaalse Armastuse õpetuse, mille juured on jumalikus ehk Universaalses Olemises või kuidas T/Seda ka nimetada. Suhteliselt aktsepteeritav seisukoht, mille vastandiga - õpetus Jeesusest a la Jehoova tunnistajad - pole üldse midagi peale hakata.

Ent ratsionaliseerimise teed minnes jääb täielikult varju Jeesuse MÜSTEERIUM, mis on sisse kodeeritud, kuigi ehk lugedes võime seda ignoreerida, ka kanoonilistesse evangeeliumitesse ning autentsetesse Pauluse kirjadesse.

Viimane väide saab paremini mõistetavaks kui süveneda gnostikute arusaamadesse. Nende järgi on evangeeliumi tekst loetav kahel mõistmise tasandil - sõnasõnalisel ja allegoorilisel.

Kõigepealt pühendati inimene välisesse müsteeriumisse (eksoteeriline) ja talle tutvustati Jeesuse lugu kui kogu imepärastest juhtumustest ja eetilistest õpetustest. See oli vajalik, et vaimsel teel algajaid inspireerida ning valmistada neid ette initsiatsiooniks sisemisse müsteeriumisse (esoteeriline).

Sisemise müsteerium tõi välja Jeesuse loo teise varjatuma tähendustasandi, ajaloolisse konteksti paigutatud sündmused said nüüd allegoorilise tõlgenduse ning avanes nende sügavam sisu - vaimne teekond. Kusjuures evangeeliumi tekst ise jäi samaks.

Sisemise müsteeriumi vaate järgi ei leidnud ülestõusmine aset mitte teatud hetkel ühe isikuga ajaloos ning samuti pole see mitte absurdne lubadus, mille täitumist võivad usklikud loota ajastu lõpul. Ülestõusmine on müstiline kogemus, mis saab aset leida igaühe elus ja see tähendab taipamist, et ei olda see, kellena laseb end paista oma 'kehaline mina' või 'ego' (kr. eidolon), vaid ollakse tegelikult 'kõrgem, universaalne mina' (kr. daemon), kusjuures see 'universaalne mina' on samane Kristusega. Haud on tühi - 'kehaline mina' ei ole tõeline.

Tehniliselt kõneldes on initsiatsioon siin protseduur, millega niisugune taipamine, äratundmine, kogemus adeptis esile kutsutakse ehk edasi antakse.


Laur, 26.08.2001 23:44

Gaal küsis kui levinud on see esoteeriline ja eksoteeriline käsitlus teoloogide ja kristlaste seas?

Ametlikult on gnostitsism hereesia.

See suund kristluses, mis hiljem võimule sai (Rooma impeeriumi riigireligiooniks 4. saj), nimetagem seda "ortodoksseks", tegi kõik, et gnostikute traditsioon hävitada. Juba 2. sajandil ei hoia "ortodoksid" kokku teravaid sõnu, et gnostikuid maatasa teha, kuid hiljem saavad nad enda kasuks tööle panna ka impeeriumi politseiaparaadi ja gnostitsism (nii nagu teised hereesiad ja paganlikud religioonid) juuritakse välja - teosed põletatakse, järgijad sunnitakse oma traditsioonist lahti ütlema või pagendatakse.

Aga kuna need vaated on Piiblisse teatud mõttes ikkagi 'sisse kodeeritud', siis päris lahti nendest ei ole kristlus saanud kunagi. See võimalus on alati aimatav olnud ja kummitab ka teolooge. Igasugused müstikud jt 'avastavad' selle tekstidesse peidetud traditsiooni ikka ja jälle. Võiks isegi unistada, et mõnes nurgataguses kloostris, Athose saarel või Süürias või Egiptuses kantakse seda traditsiooni, või killukesi sellest traditsioonist veel tänapäevani edasi, täiesti salaja.

Peale 5. saj säilis gnostitsism väljaspool impeeriumi piire. Paulikaanide ja bogomiilide kaudu tuleb see veel võimsalt Lääne-Euroopasse tagasi - albilased e katarid Prantsusmaal 12.-13. sajandil. Muide, tänapäevani on säilinud väikesearvuline gnostikute kogukond Lõuna-Iraagis, Tigrise-Eufrati delta piirkonnas, neid nimetatakse mandalasteks.

Gnostikute vaatepunktist võiks öelda, et "ortodoksse" kristlaskonna moodustasid need, kes olid pühendatud vaid välisesse müsteeriumi ja hakkasid ekslikult arvama, et see on kogu õpetus.


Laur, 27.08.2001 03:15

Salix

see et vahepääl müstikuks muutunud oled, on tore, aga see teps mitte veel ei tõestuseks kristluse päritolule gnosisest.

Ei ütleks, et ma ise vahepeal rohkem müstikasse kaldunud oleks, lihtsalt gnostitsismist lähtuv vaatenurk 'really makes sense', nagu öeldakse. Seda nii õpetuse kui ajaloo seisukohalt. Killud asetuvad oma kohale.

Ega siin delfi veergudel ei saagi midagi suuremat tõestada. Aga tuum oleks selles, et kristlus (gnostitsismi vormis) tekkis kui juudi versioon Vahemeremaades üldlevinud müsteeriumiusunditest. Jeesuse lugu on juudi traditsioonist pärit elementidega rikastatud paganlike müsteerimite jumalapoja lugu, keda kreeklased nimetasid Dionysuseks, egiptlased Osiriseks või Serapiseks jne. Selles loos on müüdi vormis edasi antud vana ja võimas vaimse ülendumise õpetus. Gnostikute gnosis oli põhimõtteliselt too sama 'gnothi seauton' (kr. 'tunne iseennast', Delfi Apolloni templi sissepääsu kohale raiutud kuulsad sõnad) - taipa, et sinu olemus on jumalik, st mitte eidolon, vaid daemon.

Nii et kristlus oma lätteilt ei vastandu paganlusele, vaid on üks haru samast iidsest traditsioonist.

aga ära ajalugu *ümber* kirjuta

(Virilalt muiates) eks Sa tead vast isegi hästi, kui "ausalt" ja "erapooletult" selle ajaloo kokkukirjutamine on kord käinud...


tagasi indeksisse