Kristlane-sunduslane, budist-skisoid

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Tahtmine tõestada


Sissejuhatuseks vt. Mait Raun, Skisoidne, depressiivne, sundustega ja hüsteeriline tüüp elus ja poliitikas, Postimees, 08.01.99.


Laur, laur.jarv@mail.ee, 24.07.2001 22:52

Fossiil: "Utreeritult võib väita, et parim budist on depressiivseks arenenud skisoid..." - see tundub täitsa usutav, kuid - "...parim kristlane on hüsteeriliseks arenenud sunduslane..." - siinkohal kahtlen sügavalt. (komm 3301-3320)

Ma arvan, et artikli autor ei pidanud silmas mitte parim tähenduses tüüpiline ehk tüübile vastav, vaid parim kui edenenud, arenenud. See tähendab, et nimetatud religioonid mingil kombel aitavad inimesel ületada oma "põhiprobleemi" (teatud tüüpi hirmu), nii et (hingelise) arengu "trajektoor" viib ta sama psüühikalaadi nõrka ja mõnes suhtes vastupidiste omadustega tüüpi. Taoline arengu loogika tingib teatava uue kvaliteedi tekke, näiteks depressiivseks arenenud skisoid on erinev lihtsalt depressiivsest isikust jne.

Oleks ilmne liialdus väita, et ühe või teise religiooni ainuke mõte ongi teatud hirmude teraapia. Religiooninähtus on ikka märksa keerukam. Aga selline süvapsühholoogiline lähenemisnurk ja vaatetasand avab minu meelest huvitava aspekti asja juures ning oma ivake siin kahtlemata leidub.

Näiteks millega seletada megadelfi lõppematuid sõnasõdu Jumala üle, mis iseenesest on ju kaunikesti abstraktne ja igapäevaelust eemal olev teema? Eks enda vaadete kaitsmine tekitab loomulikult hasarti, kuid vast on oma osa fanaatiliste debatimeistrite väitlusrindele saatmises ka inimeste hingesügavustes laotuval hirmul.

Sunduslast iseloomustab hirm kaduvuse ees ja seepärast on Jumala, kui absoluutse kindluse ja kestvuse garantii olemasolu postuleerimine talle hingeliselt hädavajalik. Samal ajal on skisoidile idee Jumalast kui tema andumust ootavast ja seega tema sõltumatust ohustavast absoluutsest objektist (Teisest) jälle hingeliselt talumatu. Nõnda ei hoia need kaks rinnet kokku laskemoona enese kaitseks ja teise hävitamiseks, sest allajäämine tähendaks oma fundamentaalse hirmu realiseerumist.

Olen ise skisoidse tüübi esindaja ja võin kätt südamele pannes öelda, et rohkem kui mistahes ratsionaalsed argumendid (aga ega nendestki vähimatki puudust pole) veenab mind Looja ja Kõiksuse Järelvaataja - Isa olemasolematuses mu enda hinge sättumus. Kusjuures see ei tähenda sugugi, et oleksin religiooni kui sellise eitaja. Vastupidi, huvi on suur, muidu ma siin ju ei kirjutaks.

Küllap on liigne lihtsustus näha vanu maailmareligioone vaid ühe hingetüübi järgi kujunenud teedena, eks sajandite jooksul on nad endasse akumuleerinud midagi kõigilt tüüpidelt ja pakuvad midagi kõigi tüüpide jaoks sobivat. Seepärast saab ka sunduslane olla budist ja skisoid kristlane, ehkki nende usu laad võib mõnikord usundi põhijoonest tublisti erineda. Näiteks taani mõtlejat Sören Kierkegaardi saaks vist pidada üheks reljeefsemaks näiteks skisoidsest kristlasest.

Pakun välja, et Ivan Karamazov oli skisoid, Mitja Karamazov hüsteerik ja Aljosha Karamazov depressiiv.

Millise hingetüübi esindajana kujutab Vana Testament Jehoovat?


tagasi indeksisse