Augustinus ja Aquino Thomas usulise vägivalla õigustajatena

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Tahtmine tõestada


Laur, laur.jarv@mail.ee, 16.07.2001 18:13

Kylli: Teiseks, ei ole võimalik kedagi sundkorras "pöörata", see pole lihtsalt võimalik.

Kahjuks ajaloos pole Kirik seda seisukohta jaganud. Toon paar tsitaati meestelt, kelle tähtsust on kristluse seisukohast raske üle hinnata. Kõigepealt kirikuisa püha Augustinus Hippost, kes, olles tegev donatistide hereesia väljajuurimisel, põhjendab, et väärusuliste (hereetikute) tagasitoomiseks õige usu rüppe on vägivaldsed sunnimeetodid õigustatud. Seejärel ingellik doktor püha Thomas Aquinost, kes põhjendab, et hereetiku karistus on surm.

St. Augustine
A Treatise concerning the Correction of the Donatists

"It is indeed better (as no one ever could deny) that men should be led to worship God by teaching, than that they should be driven to it by fear of punishment or pain; but it does not follow that because the former course produces the better men, therefore those who do not yield to it should be neglected. For many have found advantage (as we have proved, and are daily proving by actual experiment), in being *first compelled* by fear or pain, so that they might afterwards be influenced by teaching, or might follow out in act what they had already learned in word." (21)

"Where is what the Donatists were wont to cry: Man is at liberty to believe or not believe? Towards whom did Christ use violence? Whom did He compel? Here they have the Apostle Paul. Let them recognize in his case Christ first compelling, and afterwards teaching; first striking, and afterwards consoling. For it is wonderful how he who entered the service of the gospel in the first instance *under the compulsion of bodily punishment*, afterwards labored more in the gospel than all they who were called by word only; and he who was compelled by the greater influence of fear to love, displayed that perfect love which casts out fear." (22)

(to compel = sundima, compulsion = sundus)

St. Thomas Aquinas
Whether heretics ought to be tolerated?
Summa Theologica, II, 11, 3

"I answer that, With regard to heretics two points must be observed: one, on their own side; the other, on the side of the Church. On their own side there is the sin, whereby they deserve not only to be separated from the Church by excommunication, but also to be severed from the world by death. For it is a much graver matter to corrupt the faith which quickens the soul, than to forge money, which supports temporal life. Wherefore if forgers of money and other evil-doers are forthwith condemned to death by the secular authority, much more reason is there for heretics, as soon as they are convicted of heresy, to be *not only excommunicated but even put to death*.

On the part of the Church, however, there is mercy which looks to the conversion of the wanderer, wherefore she condemns not at once, but "after the first and second admonition," as the Apostle directs: after that, if he is yet stubborn, the Church no longer hoping for his conversion, looks to the salvation of others, by excommunicating him and separating him from the Church, and furthermore delivers him to the secular tribunal to be exterminated thereby from the world by *death*."


Laur, laur.jarv@mail.ee, 16.07.2001 19:28

Kylli: Mu point on see, et vägisi ei ole vôimalik kedagi Jumala lapseks teha.

Aga püha Augustinuse point oli see, et kuigi on tõesti parem, kui inimesed pöörduvad Jumalat teenima heaga ja mitte karistuse hirmust või valust, ei tähenda see veel, et need, kes heaga ei pöördu, tuleks jätta kõrvale. Kogemus näitab, et paljudele on kasuks tulnud, et neid alustuseks sunniti ja alles seejärel oli võimalik mõjutada õpetuse kaudu. Ning Augustinus toob näitena Pauluse, keda Issand kõigepealt lõi ja sundis, nii et mees pöördus evangeeliumit kuulutama ihuliku karistuse sunnil, aga hiljem tegi usu levitamise heaks rohkem kui need, kes pöördusid üksnes sõna läbi. Seepärast pole ka hereetikuil õigust halada, et igaüks on vaba uskuma, mida ta ise õigeks peab. Niisugune oli püha Augustinuse seisukoht ja mõnevõrra erinev Sinu omast.



Laur, 19.07.2001 05:20

Salix (komm 2981-3000)

ei Augustinus ega Thomas olnud vägivaldse kristianiseerimise pooldajad

Olen nõus, kuigi toodud tsitaate Augustinuselt võib lugeda ka laiemas tähenduses - Saulus polnud eksinud kristlane, kui Issand ta Damaskuse teel ette võttis. Hereetik on definitsiooni kohaselt see, kes tunnistab Kristust (lunastajana), kuid ei tunnista kõiki usu dogmasid. Seega polnud Saulus hereetik, vaid uskumatu ja järelikult peaks too Augustinuse mõttekäik laienema kõigile uskumatutele.

Igal juhul, kui räägime "pööramisest", siis hereetikud puutuvad vägagi asjasse.


Laur, 19.07.2001 05:22

Aga nüüd täpsemalt, mida ütleb siis Aquino Thomas uskumatute kohta?

Esiteks neid, kes pole kunagi usku vastu võtnud (nagu juudid ja paganad), ei tohi mingil juhul usku sundida, sest usk sõltub tahtest. Küll aga tuleb neid sundida usklike poolt, kui võimalik, et nad ei takistaks usku oma jumalateotuse, pahatahtliku veenmise või tagakiusamisega. Seetõttu peavad Kristusesse uskujad tihti sõdu uskumatutega, mitte nonde uskuma sundimiseks, vaid selleks, et nood kuidagi ei takistaks usku Kristusesse.

Teiseks, neid uskumatuid, kes on kunagi usu vastu võtnud, nagu hereetikud ja apostaadid (usust lahtiütlejad), tuleb allutada kasvõi kehalisele sunnile, et nad täidaksid seda, mida on kord lubanud, ja peaksid kinni sellest, mille on kord vastu võtnud. (Summa Theologica, II-II, 10, 8)

Uskumatud patustavad oma kombetalitustes, kuid seda tuleb sallida juhul, kui sellest johtub miskit head või nii hoitakse ära halb. Teiselt poolt, uskumatute kombetalitusi, mis pole ei tõesed ega kasulikud, ei tule mitte mingil juhul sallida, välja arvatud juhtumil, mil see on vajalik ära hoidmimaks halb, näiteks kui sünniks skandaal või segadus, või sugeneks takistus nende päästmiseks, keda oleks võimalik mittekiusamise korral järk-järgult usku pöörata. Seetõttu sallis Kirik hereetikute ja paganate kombetalitusi aegadel, mil neid väga arvukalt oli. (Summa Theologica, II-II, 10, 11)


Laur, 19.07.2001 05:24

Aquino Thomase seisukohast, et hereetiku karistus on surm:

NB ta ei räägi sellest kes usub valesti, vaid sellest kes ÕPETAB valesti.

Hmm? Thomas räägib igal pool vaid uskumisest, ei maini kusagil õpetamist.

See oleks mulle küll üllatus, kui hereetik on see, kes mitte ei usu valesti, vaid õpetab valesti.

Katoliku katekismus defineerib (III, II, 1, 1, 2089): "Hereesia on ristimisjärgne kangekaelne mingi tõe eitus, mida tuleb uskuda jumaliku ja katoliku usuga, või sarnaselt on see kangekaelne kahtlus, mis puudutab sama; apostaas on täielik lahtiütlemine kristlikust usust; skisma on keeldumine alistumast Rooma pontifeksile või ühendusest nende Kiriku liikmetega, kes talle alluvad." (minu kiirtõlge)

Mitte kusagilt ei leia ma viidet, nagu hereesia alla ei kuuluks see, kui usutakse valesti, aga ei õpetata. Hereetik on see, kes tunnistab Kristust, kuid usub vaid enda valitud ('hairesis' kr võtma, valima) punkte Kiriku tõdedest, mitte kogu ettenähtud paketti. Kas ta õpetab või mitte, ei puhu pilli.

(Näiteks katoliikluse seisukohalt on kõik protestandid hereetikud, juba seepärast, et nad tunnistavad üksnes Pühakirja ja mitte Traditsiooni. Mida arvavad protestandid?)

see ei ole mingi kirikujuriidiline või teoloogiline lahend, see on loogika.

Thomas võis seda praktikast suht´ isoleeritud puht´ loogilise mõttekäiguna mõelda, aga praktiline tähtsus ja mõju sel oli küll. Kui varasematel sajanditel ei pidanud kirik põhimõtteliselt õigeks hereetikute mahanottimist (küll aga nende vara konfiskeerimist, vangistamist või pagendusse saatmist), siis just Thomas oma seisukohaga andis autoriteetse põhjenduse ühele inkivisitsioonilise menetluse võimalikule lõpptulemusele. Hereetikutest kathareid hakati tuleriidal põletama juba mõned aastakümned varem, kuid see Thomase seisukoht andis asjale (st surmamisele, kuigi mitte tingimata põletamise läbi) heakskiidu ka teoloogilisel tipptasemel.

Samas ta ei ütle, et surmanuhtlus on see mida ilmtingimata rakendama peaks

Mida ta siis ütleb? Tuleb kaks korda noomida ning kui hereetik pärast seda ikka põikpäiseks jääb, siis järgneb surm. Veel järgmises punktis ütleb ta, et kui hereetik oma väärvaateist lahti ütleb ja pattu kahetseb, siis võtab Kirik ta vastu ja kingib elu. Aga kui ta juhtub teist korda langema ja uuesti tagasi pöördub, siis tuleb ta küll lubada patukahetsusele, kuid mitte enam vabastada surma valust.


Laur, 19.07.2001 05:27

Ka Augustinuse seisukoht, et hereetikuid on lubatud jõuga "pöörata", tähendas tegelikult ajaloos rohkemat, kui vaid teed donatistide kriisi lahendamiseks. Nimelt kolmel esimesel kristlikul sajandil oli valdav seisukoht, et hereesia, skisma jm niisuguste probleemide lahendamisel on igasugune vägivald välistatud, juutide sarnaseid tavasid (kividega surnuksloopimine jm) vastandati kristlusele. Nüüd Augustinus oli üks esimesi kirikumehi, kes jõumeetodite kasutamist lubatavaks pidas (ent mitte surmamist nagu Aquino Thomas hiljem), ning tema autoriteetne vaade kujundas kristluse suhtumise järgnevatel sajanditel.

Seepärast polegi niivõrd oluline, kas Augustinuse seisukoht oli antud situatsioonis möödapääsmatu, või kummal poolel rohkem õigus oli (vahest oleks donatistide pealejäämine kiriku puhtusele paremini mõjunud), vaid milliste argumentidega Augustinus vägivalda õigustab, kes saab õiguse vägivalda kasutada.

Selles Sauluse pööramise näites tegutseb väevõimu kasutades Issand, kes vähemalt idee poolest peaks üheselt teadma, kus on tõde ja õigus, ning kelle sekkumine peaks seetõttu olema eksimatu. Augustinus kannab niisuguse eksimatu sekkumise võime ja õiguse üle teatud inimeste kogumile.

Kui see doktriin retoorika rõivist lahti rüütada, siis taandub asi lõpuks sellele, et Rooma seisukoht on õige, kuna see on Rooma seisukoht, ning kõik teised on eksijad, kui nad räägivad vastu Roomale. Kui need eksijad suudavad enda kätte mingeid poliitilis-majanduslikke hoobi haarata, siis on nad sõgedad mässajad, aga kui Rooma kasutab jõudu nende alistamiseks, siis teeb ta seda vaid olukorra päästmiseks.


Laur, 23.07.2001 00:31

Salix (komm 3141-3160)

Aquino Thomas toob siin analoogia valerahategemisega, et kui juba teda karistatakse surmaga, siis palju enam seda kes inimese hinge lõplikult hävitab. kui nüüd skolastiku kombel valerahategija hukkamisest teha mittetäielik induktsioon, et suuri kurjategijaid karistatakse surmaga ja asi süllogismi panna, siis asendades valerahategija juures sõna surm millegi muuga, muutub kogu süllogismi sisu, kuigi lahendi struktuur jääb samaks. joonista asi endale paberile kui muidu ei taha uskuda. kristlik õpetus ei puutu asjasse, viga tuli juba eelduses.

Millises eelduses viga sisse tuli? Kas Sa arvad, et kui 'surm' asendada 'pikaajalise vanglakaristusega' või millegi sarnasega, siis saaks "õige" lahendi? Või oli viga selles, et hereesiat, kui vabalt (ent Kiriku seisukohalt ebaõigelt) valitud usulist seisukohta hakati võrdlema kuriteoga? See tähendab, et patt (vaimulik eksimus) ja kuritegu (ilmalik eksimus) pannakse ühele pulgale. Või ei saagi neil vahet teha?

Tegelikult võrdlust valerahategijaga kasutab Thomas siis, kui vaatleb probleemi hereetiku seisukohast. Kiriku seisukohast tuleb hereetik kõrvaldada, kuna ta seab ohtu Kiriku terviklikkuse. Nii nagu tuleb eemaldada mädanik lihast ja kärntõbised lambad tarandikust, et kogu keha või kari ei hävineks. Thomas toob näiteks Ariuse, kes oli vaid üks sädemeke Aleksandrias, kuid kuna tema hereesiat kohemaid ei kustutatud, siis laastas leek kogu maa.

(Arius (250-336) - kristlik piiskop Egiptuses, kes õpetas, et Kristus pole tõeliselt jumalik (st. olemuselt ühtne Isaga), vaid ajas loodud olend. Nikaia kirikukogul (325) mõisteti see idee hukka ja Ariuse pooldajad saadeti pagendusse, kuid osaliselt tänu poliitilistele intriigidele õnnestus neil tagasi pöörduda. Antiookia kirikukogul (341) võeti võeti vastav konfliktne punkt usutunnistusest välja ja ariaanlus sai impeeriumi idaosas päris mõjukaks, ent mitte kauaks (taas poliitilistel põhjustel), Konstantinoopoli kirikukogul (381) muudeti usutunnistus jälle endiseks. Germaani rahvas goodid kandsid ariaanlikku doktriini veel kuni 7. sajandini.)

Kolmandaks, pattu kahetsevale hereetikule tuleb elu kinkida vaid esimesel korral, järgmisel langemisel ootab surm, sest vastasel korral kaotaks karistus oma tõsiduse ja julgustaks teisigi hereesiasse langema. Kuna öeldud on: "Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha!" (Koguja 8:11)

Neljandaks, jah, see põhjendus, mille mailiga saatsid ;-)


Laur, 19.07.2001 05:28

Muidu, ma ei pea õigeks kohtumõistmist ajalooliste sündmuste, isikute ja nende vaadete üle tänapäeva väärtushinnangute (inimõigused jm) seisukohalt. Samuti teatud ajalooetappide või nähtuste demoniseerimist. Aga teine äärmus oleks jälle tänapäeva vaatevinklist tumedavõitu mineviku laikude püüdlik ilustamine ja puhtaks rääkimine.


tagasi indeksisse