Tooma evangeelium, gnostitsism ja Uku Masingu hüpotees II

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Tahtmine tõestada


vt ka Q evangeelium, Tooma evangeelium, gnostitsism ja Uku Masingu hüpotees, 02.07.01


Laur, laur.jarv@mail.ee, 12.07.2001 04:19

Salix (komm. 2401-2420):

eks need nn toomakristlased mingi omaette vool olid küll, aga kui tähtis, see iseasi. ei näe küll suurt põhjust 3-s sambaks jeruusalemma ja pauluse kõrvale sääda, ju olid nad ikka hilisemad.

Tegelikult saame siin rääkida kolmest: Esiteks hüpoteetilised toomakristlased ise, teiseks Masingu loodud pilt nendest ja kolmandaks see, kui palju nüüd Masingu visandatud pildist aru võib saada. Sest kõiki omi mõtteid ning argumente Masing ilmselt lagedale ei too ning tema eruditsiooniga on niigi raske sammu pidada. Samuti jääb vähemalt mulle mulje, et see pilt toomakristlastest põimub tal sujuvalt läbi omaenda eluvaate esitusega (mis on ka huvitav). Raske öelda, kas mõjutas see vanade tekstide kaudu avanenud pilt rohkem Masingu eluvaadet või mõjutas eluvaade rohkem seda pilti, mille ta vaimusilmas endale kujutas.

Masing ise kirjutab Tooma evangeeliumist ja lähedastest tekstidest: "See kirjandus on nende inimeste elutunde sete, kes veel Jeesust olid näinud, teda Jumalaks suutsid kujutella ja seetõttu temaga koos õigete inimestena (või jumalatena) olid elanud. Nad elasid "uues maailmas", sest nad ise olid saanud uueks. Nad olid vabad. Vabad sunnist olla need ja jääda nendeks, kes nad olid. Vabad sunnist jääda patusteks inimesteks, või teisi sõnu: nad suutsid meelt parandada ja areneda. Patt ise kaotab ju oma võimu, kui tunnetatakse, et ta pole mingi loomuvajadus või välditamatu ning muudetamatu saatus."

Ehk teisisõnu, nimetas Masing toomakristlasteks just Jeruusalemma algkoguduse (Jaakobuse, Peetruse) ja Paulusega kaasaegset voolu, rühma Jeesuse vahetuid õpilasi.

Ning Sa ise ka kirjutad:
kindlasti gnostilisi voole oli ka algkoguduses ja mõnes paigus aeg-ajalt olid need suisa ülekaalus, ometi on nt pauluse ja paulikaansetes kirjades väga tugevat poleemikat nendega.

Kui Pauluse kirjadest võib seda poleemikat lugeda, siis pidi ju tegu olema kaasaegse, mitte hilisema nähtusega.

Tegelikult päris puhtalt gnostilisi jooni Tooma tekst eriti ei sisaldagi. Vahest kõige selgemini erineb kanoonilistest käsitlustest arusaamine Jumala riigist. Tooma kogutud Jeesuse lausungitest jääb mulje, et Jumala riik pole mitte midagi, mis antakse (armust) neile, kes usuvad Jeesuse sõnadesse, vaid midagi, mis on võimalik leida enda seest (ja väljast), Jeesuse sõnade mõistmise kaudu. Ehk Jumala riik mitte ei saabu (kunagi tulevikus), vaid see on juba olemas, kuigi mõistmatuile ei paista välja. Kes selle ära tunneb, see saab ise Jeesuse sarnaseks.

Aga muus osas on Tooma evangeeliumit raske gnostiliseks pidada. See tekst on vaid üteluste kogu, mis ei kajasta süstematiseeritud teoloogiat (mõisteid) ning mida võib interpreteerida nii ja naapidi. (Aga ka Johannese evangeeliumile ja teistelegi kanoonilistele tekstidele võib anda gnostilise tõlgenduse.)

Igatahes paljusid gnostikute võtmeideid Tooma evangeeliumist ei leia. Näiteks kontseptsiooni, et maailma loojaks on halb ja ebatäiuslik deimurg (keda võib samastada Vana Testamendi Jehoovaga), Jeesus aga tuli juhatama inimesi tagasi hea ja täiusliku Isa juurde, kes asub loojast kõrgemal. Seda arusaama jagasid põhimõtteliselt nii Markion, kui manilased, kui hiljem katarid.

Seepärast kahtlustan, et Masing ei pidanud silmas neid ja taolisi (ametliku kiriku silmis hereetikuid), kui kirjutas toomakristluse kohta "Ajaloos aga muutub just selle ringkonna maailm ikka ja jälle elusaks, mida juhtub väga harva kõrgi Jeruusalemma algkoguduse maailmaga."

Vahest siiski osalt neidki, aga mitte ainult. Selle Masingu lause mõistmiseks ei peaks vist tingimata kitsalt usuliikumiste poole vaatama, pigem laiemalt kirjandusse, kunsti ja mujale, näiteks oma artiklis mainib ta möödaminnes William Blake'i.

Lõpuks üheks ilmseks näiteks toomakristluse elustumise kohta on muidugi Masing ise. Ning selleks, et tabada teisi näiteid kultuuriloost, oleks vist lihtsam alustada nendest, kellega Masing hingesugulust on leidnud?



Laur, laur.jarv@mail.ee, 15.07.2001 04:26

Aitäh, Salix (komm. 2721-2740)

Masingust tundub et eluvaade mõjutas rohkem pilti.

Lühidate esseede puhul on seda ehk raskem märgata, aga kui näiteks lugeda Masingu loenguid budismist, siis torkab silma, kuidas tuntav osa esitatud materjalist ei tegelegi otseselt teemaga. Üks võimalus oleks rehmata, et Masing kasutab budismi ja selle mõisteid rohkem ettekäändena oma eluvaate esitamiseks. Aga sama ajal ega ta nüüd nii hullusti midagi ei vääna ka. (Loomulikult on tänapäeval budismi kohta märksa enam materjali saadaval, kui seda Masingul kasutada oli, ent jätame selle kõrvale.)

Teine võimalus oleks Masingu teemast kõrvalekaldumistes ja interpretatsioonides näha püüdu esitada ning ilmestada seda õpetust nö "seespoolt". On ju vahe, kas kirjeldatakse mingit kultuurinähtust (teooriat, religiooni, ajastut vms) "väljaspoolt", nii kuidas see (eeldatavasti neutraalsele) vaatlejale paistab, või elatakse nähtusesse sisse ja kirjeldatakse seda, kuidas maailma asjad paistavad antud nähtuse "seest" vaadatuna.

Et need kirjeldused "seespoolt" tunduksid elavaina, oleksid lugejaile hoomatavad, siis peavad nad vähemalt mingil määral suhestuma ümbritseva kaasajaga. Selles valguses oleksid Masingu näilised kõrvalekaldumised teemast asjakohased - tema eesmärgiks võis olla edasi anda eelkõige nähtuse tuum, ehk mitte esitada tuimalt mõistete väline raamistik, vaid püüd panna need elama. Muidugi, ükski niisugune kirjeldus "seespoolt" ei saa olla ammendav. Parimal juhul võib ta anda vaid niidiotsa, et lugeja ise suudaks end antud nähtuse sisse kerida.

Vahest saabki miskit täielikult mõistetuks lugeda alles siis, kui osatakse mõelda ennast sinna "sisse". Masingul oli niisugune sisseelamise võime kahtlemata olemas. Näiteks muuhulgas on ta väitnud, et tunneb või "mäletab" kuidas ta on elanud Eestimaal Jüriöö ülestõusu aegadel, või siis Sumeris, või mis ajad-kohad tal veel olid.


Laur, 15.07.2001 04:27

Teoloogias võhikuna küünitan nüüd järgnevas tublisti üle oma teadmiste varju ...aga seda lootusega, et vari peab järele tulema ;-)

Võimalikke gnostilisi mõttekäike Tooma evangeeliumist:

1. nt seesama "sina sarnaned aruka filosoofiaga", mõiste filosoof oli gnostikas vägagi kasutusel, aga et nüüd üks tollal arami keelt rääkiv heebrealane seda sõna kasutades oleks Jeesusele vastanud, on väga ebatõenäolina. Oleks kasutatud sõna "rabi", mis tõlgitakse kr jm keelde "õpetaja", mitte filosoof. Järelikult filosoof on hilisema redaktsiooni lisand.

Esiteks, ei pruugi selles võrdluses olla mõeldud niisugust filosoofi, kes mõnes akadeemias või koolis õpetab. Tol ajal oli palju ka selliseid rändavaid filosoofe, kes elasid lihtsat elu ja käisid maid mööda ringi õpetades elutarkust. Vaadetelt eelkõige küünikud, vähem stoikud jt. See oli omamoodi hellenistlik alternatiivkultuur. Sarnaseid tüüpe pidi tundma ka lihtne Galilea kalamees ning võrdlus Jeesusega poleks ka päris kohatu.

Teiseks, kas ta ei võinud kasutada austavat sõna 'tark' (hbr. 'hakam', ei tea kuis arami keeles), mille võiks kreeka keeles ka 'filosoofiks' tõlkida? Ehk siis viide beebrea tarkade (ja tarkusekirjanduse) traditsioonile, mis neil oli prohvetite kõrval. Rabide traditsioon on muidugi tolle jätk, kuid oma klassikalise kuju (ordineerimine jm) saab see natuke hiljem (peale 70. a). Paljudes Jeesusele omistatud lausumistes on paralleelid tarkusekirjandsega üsna äratuntavad ning seega võrdlus täitsa omal kohal.

2. Jeesus ei tõuganud kunagi naisi ära seepärast et nad naised on, küll aga gnostikud. vt 114 !!! – naine peab saama meheks, et minna taevasse

Mitmete uurijate arvates on logion 114, Tooma tekstis viimane, hiljem juurde lisatud. Sest see a) erineb teistest stiililiselt (algab õpilase pöördumisega teiste õpilaste poole, mujal pöördub alati Jeesus õpilaste poole või õpilased tema poole), b) erineb teistest mõisteliselt ja ideeliselt (Jeesus juhib, inimene saab elavaks vaimuks - neid ideid eelnevas ei esine), c) läheb vastuollu 22. logioniga, kus naisi ja mehi koheldakse võrdselt, mõlemad poolused on vaja ühendada.

Peale selle, ega logion 114-s on Siimon Peetrus see, kes Maarja (Magdaleena) lahkumist soovitab, kuid Jeesus vastuseks Maarjat ju ära ei tõuka, vastupidi.

Lõpuks pole üldse selge, et gnostikud oleksid naistesse kuidagi halvemini suhtunud kui ortodokssed kristlased. Gnostikute vaadetes oli naisprintsiip olulisel kohal ning nende üks põhilisi sakramente oli "pruutkamber" (pole teada, kas seda mõeldi puhtalt vaimses tähenduses, või kaasnes ka midagi füüsilist). Selle põhjal võiks pigem oletada, et ka sotsiaalselt ja vaimulikult oli naistel gnostikute ringides arvestatavam roll.


Laur, 15.07.2001 04:29

(järg)

4. suur valgustatuse rõhutamine, koguni valgusinimesest räägitakse, vt 24

Valgus tundub Tooma evangeeliumis olevat üks Jumala riigi sünonüüme. Ent erinevalt gnostikute arusaamast pole see mitte ainult inimese sees, vaid ka väljaspool, kõigis asjades. Kui gnostikud leidsid, et inimese vaim, jumalik säde, on püütud kehasse ja materiaalsesse maailma kui vanglasse, siis niisugusest dualismist pole jälle Toomal märkigi. Gnostikute valguseilm (pleroma) oli midagi sootuks kõrgemat maisest maailmast.

5. tundub et söögiga läheb edasi valgustatus vt 7, 108.

Arvestades kogu teksti piltlikku ja võrdumeid täis keelekasutust, oleks üsna naiivne söömise ja joomisega seotud ütlemisi otseses (mitte vaimses) tähenduses lugeda. Seesama 108 - jooma Jeesuse suult - vast on ikka kujundlikuna mõeldud ;-)

Idee on selles, et kui juba on redigeeritud, siis me ju ei tea täpselt mis ulatuses, üks on see mis silmaga nähtavalt lisatud, palju võib olla ka välja roogitud.

Täpselt samad sõnad võib öelda ka hiljem kanoniseeritud tekstide kohta. Traditsionalist võtab neid muidugi oma etteantud traditsioonist lähtuvalt ja igasugune kahtlemine on talle üleliigne. Kuid ajaloolase küsimusi usuga ei lahenda.



Laur, 21.07.2001 19:08

Salix (komm. 3081-3100, 3101-3120)

Gnosise jutule ei oskagi enam suurt midagi lisada. Mõistatuslikke ja raskesti tõlgendatavaid lausungeid on Tooma evangeeliumis ju hulk teisigi. Aga kuna me ei tea kuigivõrd nende konteksti, siis on lausungeid raske mõista, ning teiselt poolt kuna lausungeid on raske mõista, siis on jälle väga raske määratleda nende (ja teksti tervikuna) konteksti. Ei jäägi palju muud üle, kui loota täiendavate käsikirjade leidu.


tagasi indeksisse