Osaluslik antroopsusprintsiip

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Tahtmine tõestada


Laur, laur.jarv@mail.ee, 04.07.2001 16:34

Harri, mida Sa selle *antroopsusprintsiibi* jutuga tõestada tahad? (Küsin, kuna algne teema ju selline.)

Mulle meeldib kõige enam Wheeleri osaluslik (participatory) antroopsusprintsiip (OAP). Täpsemalt:

Kvantmehaanika järgi on olemas põhimõtteliselt kaht sorti protsessid. Esiteks kvantsüsteemi evolutsioon (E) vastavalt süsteemi dünaamikat kirjeldavale lainevõrrandile, kusjuures süsteemi iseloomustab olekute superpositsioon. Teiseks vaatlus (V), kus lainefunktsioon "kollapseerub" ja süsteem asub olekute superpositsioonist ühte konkreetsesse olekusse neist.

Kuna kvantmehaanika peab kehtima üldiselt, siis saab seda rakendada ka tervele Universumile. Sellest OAP lähtubki. Võtame aluseks, et Universum on kvantsüsteem ja mingil hetkel iseloomustab seda teatud olekute superpositsioon. Ütleme nii, et superpositsioonis olgu esindatud kõik võimalikud olekud, ka need, kus fundamentaalkonstantidel ja teistel olulistel kosmoloogilistel parameetritel on erinevad väärtused.

Senikaua, kui vaatlust (V) ei toimu, evolutsioneerub Universum oma (võimalik, et väga keerulise) lainevõrrandi järgi. Protsess (E) kestab seni, kuni ühes nendest superpositsioonis esindatud Universumi olekutest tekivad soodsad tingimused vaatleja ilmumiseks (kõik konstandid on juhuslikult hästi paika sattunud jne). Nii et ühel hetkel tekibki esimene vaatleja, kes viib läbi vaatluse (protsess V). Selle tulemusena senine Universumi lainefunktsioon kollapseerub ja olekute superpositsioonist jääb järele üksnes see olek, kus vaatleja olemasolu osutus võimalikuks!

"Osaluslik" antud mõttekäigu juures tähendabki seda, et vaatleja osaleb Universumi parameetride paikapanekul just sellisteks, kus vaatleja enda tekkimine osutub võimalikuks. Ükskõik, millise tõenäosusega olid teised superpositsioonis olnud olekud, realiseerub üksnes too, mis lubas vaatleja ilmumist.

OAP täienduseks sobib veel paljumaailmaline (many-worlds) kvantmehaanika interpretatsioon, mille järgi vaatluse (V) tõttu ei toimu tegelikult lainefunktsiooni kollapsit, mis olekute superpositsioonist jätaks järele vaid ühe oleku, vaid hoopis maailma "lõhenemine" paljudeks "maailmadeks", iga võimalik vaatluse tulemus (olek) evolutsioneerub pärast vaatlust edasi omaette "maailmas".


tagasi indeksisse