Kaastunne budismis ja üldse

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Tahtmine tõestada


Laur, laur.jarv@mail.ee, 03.07.2001 05:44

Kylli küsis: milleks budistile *kaastunne*!? See karmaseadus tundub mu silme läbi budismis nii läbilööv olema, et ma tõesti ei mõista, mida analoogse mõttelaadi juures kaastundega peale hakata!? (komm. 1181-1200)

Kaastundest lähtudes ja teistele head tehes kujundatakse endalegi head karmat. Siis võib loota, et kunagi teevad teised midagi head vastu ka. Sest mida külvad, seda lõikad.

Kui panid tähele, siis kaastune vajalikkuse põhjendamisele pühendas dalai-laama märgatava osa oma Tartus peetud loengust.

Kaastunne, sallivus, andestus jne on vajalikud selleks, et inimene oleks õnnelik. Pikemas perspektiivis mõjuvad need omadused positiivselt nii enda tervisele kui kogu inimkonna heaolule. Selle mõistmiseks pole vaja apelleerida ei karmale ega Jumalale, ei budismile ega kristlusele. Lihtne, selge ja täiesti ilmalik tarkus.


Laur, 03.07.2001 06:08

Kui siiski lähemalt budismist rääkida, siis Väikese Sõiduki süsteem (kus püüdlejate eesmärk on iseenda vabanemine) näeb kaastundes, armastuses, heatahtlikus rõõmus (st rõõm teiste saavutuste üle) ja kõigisse võrdselt suhtumises eelkõige vasturohtu isekusele ja sellest tulenevate teistele meeleplekkidele (vihkamine, ülbus, uhkus, kõrkus jne). Vabanemise saavutamiseks tuleb neist plekkidest lahti saada.

Suure Sõiduki süsteemis jääb kõik eelnev kehtima, kuid kaastunne muutub mõistmise kõrval üheks keskseks mõisteks, kuna püüdlejate eesmärk on nüüd kõigi olendite vabanemine. Täpsemalt peaks rääkima suurest kaastundest (mahakaru.naa, snying rje chen po), mis tähendab soovi, et kõik olendid (st mitte ainult inimesed) oleksid vabad kannatustest, ja selle paarilisest suurest armastusest (mahamaitrii, byams pa chen po) mis tähendab soovi, et kõik olendid oleksid õnnelikud.

Niisugused soovid ei teki muidugi üleöö ja juhuslikult, vaid neid saab endas arendada ja endasse sisse harjutada. Näiteks mõeldes sellele, et loendamatute varasemate elude jooksul on kõik teised olendid olnud minu emadeks ning oma soojust ja hellust jaganud, ehkki praeguses elus on meie rollid teistsugused.

Suure kaastunde ja armastuse pinnasest tärkab virgumismeel (bodhicitta, byang chub kyi sems), mis on soov vabastada kõik olendid olemasolu ringkäigus viibimisega seotud kannatustest - see tähendab motiiv ja tahe tegutsemiseks. Kuid oma praeguste võimete juures ei suudeta ennastki ebameeldivustest hoida, mis siis veel rääkida kõigi olendite vabastamisest kõigist kannatustest. Seepärast, et sihile jõuda, tuleb õppida ja harjutada, et jõuda virgumiseni ning saavutada teadmine ja võime olendeid tõepoolest aidata.

Soov vabastada kõik olendid kannatustest on vajalik selleks, et saada budaks. Ja budaks saadakse selleks, et vabastada kõik olendid kannatustest.

Mingit muud põhjust siia kõrvale ei ole. Ei kõrgemat käsku või ähvardavat karistust. Šaantideva ütleb lihtsalt: "Ma pean teiste kannatused kaotama, sest need on kannatused ja sarnased minu kannatustega! Ma pean teisi toetama, sest nad on olendid ja minuga sarnased!"



Laur, laur.jarv@mail.ee, 04.07.2001 16:28

Kylli: Kas pole nii, et karma seadus on see, et inimene saab kätte kõik mis ära teeninud, st. suhtumist stiilis: kui inimene on tänavalaps, siis budistlik reaktsioon, lähtuvalt karma s.-st oleks, las tema olla, meie ei tohi sekkuda, ise on ära teeninud selle mis ta on ja kus ta on ja vaadaku ise kuidas hakkama saab. (komm. 1361-1380)

Ma ei tea, kust selline arusaam võiks pärineda, igatahes mitte budismist.

Täpsemalt, see esimene pool on õige, ehkki väljend 'ära teeninud' ei kajasta vast kõige otsemalt budistlikku suhtumist, tilluke nüansi erinevus. Karma tähendab 'tegu' ja teovilja seadus viitab, et milline sa praegu oled (aga samuti kuidas maailma näed jne) on kujundatud või põhjustatud sinu varasemate tegude (ja sõnade ja mõtete) poolt. See teooria on kaunis detailne, aga põhiiva on selles, et kõige enam määrab tegude jne motiiv, ajendiks olev tahe või kavatsus.

Kuid sellist hoiakut, et sekkuda ei tohi, küll ei järeldu. Vastupidi, kaastunne on aktiivne, erinevalt näiteks haletsusest.

Iseasi, kui palju aitavast "sekkumisest" mingil konkreetsel juhtumil tegelikut kasu tõuseb. Tuleb ette ju sedagi, et hädalise aitamise sildi all tegutsetakse vaid selleks, et nautida enese üleolekut ning teadmist, kui hea ollakse. Või on mingi muu omakasupüüdlik motiiv. Samuti teiselt poolt, tahe aidata võib olla küll siiras, kuid oskust probleemi mõista ja selle lahendust leida napib, ning rumalalt sekkudes tehakse asjad hoopis hullemaks.

Kuidas siis toimida, kui kohatakse kerjust, joodikut, või pätistunud tänavalast? Nende aitamine ei pruugi ju kerge olla, kui väga lihtsameelselt lähendeda, siis kasutavad nad seda vaid osavalt ära. Hea aitaja jääb pika ninaga, nemad aga saavad jätkata oma endisel viisil - abist polnud vähematki kasu.

Ent üks on alati võimalik. See on mitte tunda vastumeelsust või kõrki heameelt enese paremusest, vaid hoopis mõelda: "olgu ta õnnelik!" Ükskõik kui hullusti nad ka ei käituks, õnnelikud tahavad olla ju nemadki.

Ka sellisest lihtsast mõttest on tegelikult kasu. Veel enam kasu tõuseb siis, kui see mõte pöörata tahteks, mis paneb püüdlema, õppima ja harjutama, et kord ise kasvada niisuguseks, kes neid ja kõiki teisi (ennast ka) tegelikult aidata suudab.

Tegelikuks aitamiseks on vaja minna probleemide juureni. Võib annetada raha ja asju ning see on hea. Kuid eks ole see vaid ajutiseks leevenduseks, vaesus ja häda ei kaoks isegi siis, kui ära anda kogu oma vara ning terve elu orjata teisi. Rääkimata muudest probleemidest, kuna isegi miljonärid ei ole alati õnnelikud.

Milles on siis probleemide (kannatuse) juur? Budismi seisukohalt on selleks nõmedus-teadmatus, millest tulenevad isekus, kiindumus, vastumeelsus, uhkus, kadedus ja kõik teised loendamatud meeleplekid. Ebaõigest, määrdunud vaatest lähtununa käitutakse ebaõigelt, tehakse määrdunud tegusid, ja need omakorda süvendavad määrdunud vaadet. Nii see ringlemine (sansaara) käib.

Seepärast mõistlik hakkab kõigepealt 'ravima' ennast, astub vastu meeleplekkidele, hoidub määrdunud tegudest ja arendab mõistmist, et jagu saada nõmedusest-teadmatusest. Alles seejärel suudetakse edukalt ja vaevata aidata ka teisi.


tagasi indeksisse