Tõde ja tunnetus budismis

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Tahtmine tõestada


Laur, laur.jarv@mail.ee, 02.07.2001 04:56

Veel tõest ja tõestamisest.

Ka budismis on erinevatel traditsioonidel erinevad kaanonid (autoriteetseteks tunnustatud tekstide kogud) ning iga kaanoni piires võib leida tekste, mis üksteisega vastuollu lähevad.

Kui kõik Buddha lausutu (suutrad), ning suurte tarkade nagu Naagaarjuna, Asa.nga jt kirjutatu (šaastrad) on tõene (aga kuidas said nad oma teadmises midagi ekslikku väljendada), siis millega neid vastuolusid seletada?

Lahenduseks on see, et kõik need tekstid ja õpetused ongi tõesed, kuid seda pragmaatilises, mitte dogmaatilises mõttes. See tähendab, et kõik need õpetused suunavad oskuslikult oma lugejaid-kuulajaid täieliku Virgumise poole. Kuid kuna inimesed on väga erineva taseme ja mõistmisvõimega, erinevate eelhoiakute ja kalduvustega, siis on teatavad lahknevused neile mõeldud õpetustes mitte ainult lubatavad, vaid paratamatult tarvilised. "Madalamaid" õpetusi ei lükata kõrvale ja mõisteta hukka, kuna leidub ju püüdlejaid, kelle need on kasulikud ja vajalikud, et edasi minna mõistmise teel.

Tunnistades kõik kanoonilised tekstid tõesteks selles pragmaatilises mõttes, tehakse edasi vahet neil, mida saab lugeda otseselt tõeseks (skr niitaartha, tib nges don) ja neil, mida suhteliselt tõeseks (neyaartha, drang don). Esimesed väljendavad tõde otse, nii nagu see on, teised vajavad otsese tõe väljatoomiseks interpretatsiooni.

Võiks muidugi veel lähemalt budistliku skolastika hermeneutilistesse meetodeisse süveneda, aga põhimõtteliselt kriteeriumitena, mille järgi otsustada, kas miski tekst on otseselt või suhteliselt tõene, tulevad arvesse vaid kaks: esiteks vahetu kogemus (pratyak.sa, mngon sum) ja teiseks loogiline järeldamine (anumaana, rjes dpag). Mingi kanoonilise teksti staatuse määramisel ei tule (vähemalt teoreetiliselt) lähtuda selle autori positsioonist või mõnest teisest tekstist.

Neist põhimõtetest lähtudes erinvad koolkonnad loomulikult vaidlesid selle üle, kas mingis tekstis esitatu on otseselt või suhteliselt tõene.

Kuid ära jäid nii keelatud teoste nimekirjad kui ka tekstide ja hereetikute jaoks seatud tuleriidad.



Laur, laur.jarv@mail.ee, 03.07.2001 05:39

Harri: Küsimus, nagu ka ise märgid, ei ole ega saagi olla selles, milline tekst või õpetus on tõesem. Kõik need vaated, sageli vastuolulised, on tõepoolest väga praktilise tähendusega, need on vahendid teel valgustumisse, (komm 1181-1200)

Budismi õpetused on tõesti praktilise suunitlusega (ja tõesed selles pragmaatilises mõttes), ent see ei välista küsimust, milline tekst või õpetus on tõesem, milline tekst kirjeldab asju nii nagu need tegelikult on. Rääkisin seal eespool 'otseselt' ja 'suhteliselt' tõestest õpetustest ning puudutasin ka kriteeriume, millest lähtuvalt nende vahel vahet tehakse.

Teatud määral on see jagamine seotud kahe tõe - ülima tõe (paramaarthasatya, don dam bden pa) ja tavatõe (sa.mv.rtisatya, kun rdzob bden pa) kontseptsiooniga. Tekstid, mis esitavad ülima tõe vaadet, näiteks ületava tarkuse (praj~naapaaramitaa, shes rab kyi pha rol phyin pa) suutrad ning Naagaarjuna ja Aaryadeva traktaadid on 'otseselt' tõesed, nendes öeldu ei vaja interpretatsiooni (aga kommentaare sellegipoolest).


Laur, 03.07.2001 05:41

Harri: Suutratest tõde otsida on üldse mõttetu tegevus. Neis toodud viited ja väited aga pole tavaliselt 1:1 mingi olemise kirjeldused, sh. ka viited budade lõplikule seisundile. Suutrate ülesanne polegi kirjeldada olemist vaid see on muuta inimteadvust. (komm. 1181-1200)

Kui suutratest otsida tõde geograafia, füüsika vms tähenduses, siis võib tõesti pettuda. Sest need tekstid tegelevad üldiselt olemise kirjeldamisega filosoofia ja psühholoogia valdkondade mõttes.

Teadvust muudavad muidugi ka.


Laur, 03.07.2001 05:42

Harri: Budismis tähistab mõiste 'tühjus' mitte sedavõrd reaalset olematust vaid inimmeele võimetust seda meeleülest tajuda ja väljendada - selle kohta pole sõnu, pole põhimõtteliselt võimalik seda kuidagi kirjeldada. (komm. 1141-1160)

Tühjus (´suunyataa, stong pa nyid) ei tähenda tõesti olematust, kuid samuti ei tähenda tühjus ka midagi meeleülest.

Budistlik epistemoloogia jagab nähtused kolmeks: ilmsed (pratyak.sa, mngon gyur), mis on kättesaadavad vahetult aistmismeelte kaudu, veidi peidetud (parok.sa, cung zad lkog gyur), mille avastamiseks tuleb kasutada loogilist arutelu, ning jäävad veel üksikud äärmiselt peidetud (atyantaparok.sa, shin tu lkog gyur), mille tuvastamisega on natuke keerulisem lugu.

Tühjus kuulub nende veidi peidetud nähtuste hulka, st on leitav ja kirjeldatav loogilise analüüsi kaudu.

Kui tühjusest on intellektuaalselt aru saadud ja selleni viivat analüüsi harjutatud, siis tasapisi muutub tühjus ka vahetult kogetavaks.

Lühidalt kokkuvõetuna tähendab tühjus asjade iseseisva olemise (svabhaavasiddhi, rang bzhin gyis grub pa, inherent existence) puudumist, ehk asjad on olemas vaid tinglikult, suhteliselt, kokkuleppeliselt. Väita, et asjad on täiesti olematud (eimiskid), või et nad on olemas tõeliselt ja iseseisvalt, tähendab kaht ekslikku äärmust, mille vahelt kesktee filosoofia (madhyamaka, dbu ma pa) läbi läheb.


tagasi indeksisse