Põhjustamata algpõhjusest

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Surmakogemuse paradoks


Laur, laur.jarv@mail.ee, 22.05.2001 06:36

M.V. väitis: Kui palju lülisid me ka põhjuse ja tulemuse ahelasse ei lükiks, sel ahelal kas on algus või ei saagi seda ahelat olla. (komm. 521-240)

Vastupidi, kui ahelal on algus, st esimene põhjus, siis tähendab see, et põhjuslikkus ise ei kehti - miski (nagu esimene põhjus) saab ilmuda iseenesest.

Kui eeldame, et põhjuslikkus kehtib, siis on ainus kooskõlaline järeldus see, et põhjuste-tagajärgede ahel peab minema tagasi lõpmatusse, sellel ei saa olla algust.

M.V.: Kui mina räägin Jumalast, siis mõtlengi ma seda nn põhjustamata põhjust.

Klassikalisele väitele klassikalised vastuväited:

Kui lubada ühe põhjustamata põhjuse olemasolu, siis miks mitte ei võinud neid ka rohkem olla? Maailma tekkimise põhjuseks võisid olla mitu põhjustamata põhjust üheskoos, maailma lõid Jumal A, Jumal B ja Jumal C korraga. (Ehk seletab see, miks maailmas asjad nõnda käest ära on ;-)

Üldiselt mõttekäik, mis väidab, et maailma tekkimiseks pidi olema põhjus, aga Jumala tekkimiseks polnud põhjust vaja, kuritarvitab demagoogiliselt põhjuslikkuse mõistet - ühe arutluse piires tuleb eeldada, et põhjuslikkus kas kehtib või ei kehti, kolmandat võimalust ei ole. Kui põhjuslikkus kehtib, siis peab ka Jumala tekkimiseks olema põhjus (SuperJumal) ja sellel omakorda põhjus (SuperSuperJumal), sedasi lõpmatuseni. Kui põhjuslikkus ei kehti, siis peab ka maailm saama ilma põhjuseta tekkida, Jumala postuleerimiseks ei ole vajadust.


tagasi indeksisse