Vaimsusest

Kommentaaridest DELFI artiklile
Harri Kingo: Surmakogemuse paradoks


Laur, laur.jarv@mail.ee, 21.05.2001 05:46

Aldebaran kirjutas: igasugune erinevate tõdede kokkusegamine küll pärale ei vii, pigem tuleb osata eristada teri aganatest- see kergendab orienteerumist "vaimsena" reklaamitud tohuvabohus. (komm 481-500)

Täiesti nõus! Aga peaks küsima edasi, KUIDAS neid teri aganatest eristada? Eriti veel niisuguse põneva teema juures nagu surmalähedased kogemused, kus ka täielik petukaup võib äriliselt väga tulus pakkuda olla.

Enda juures olen küll tähele pannud, kuidas mu subjektiivne vaimsuse dosimeeter tugevamalt plõksuma hakkab nende tekstide lugemisel (kuulamisel), millest tõelist vaimset kiirgust tuleb. Pole oluline, millisesse traditsiooni tekst uulub, aga kuidagi lihtsalt on äratuntav, kas teksti autor annab edasi oma sügavat kogemust või on ainult sügavaid sõnu ritta seadnud.

Aga selles ei saa ma ju kindel olla, et minu subjektiivne detektor kõikide loetud tekstide puhul on "õige" tulemuse andund. Teiseks ei oska ma seda subjektiivsust praegu kuidagi üldarusaadavalt formuleerida ka.

Kui keegi udutab elementaarosakeste, entroopia või Mendelejevi tabeli kohta, siis on võimalik jutusabast kinni võtta ja selgus majja tuua, on olemas vastavad kriteeriumid. Aga millistest kriteeriumitest lähtuda nende "vaimsete" asjade puhul? Kui üks väidab, et asjad on nii ja teine vastu, et tegelikult naa, siis millele toetudes neid väiteid hinnata?

Ma ei väida, et on olemas üks ja ühtne Teooria või Tõde kõige kohta. Või vastupidi - et seda ei ole. Sest esmalt peaks leidma või kokku leppima meetodis, millele toetudes neid ja teisi väiteid lähemalt kaaluda. "Praktika" on kriteeriumina liiga ähmane - mõni võib väita, et valgustatus tuleb siis, kui sada aastat pea peal seista, kas hakata seda praktikas järele proovima?



Laur, 23.05.2001 20:59

Harri,

Arvan, et saan aru, mis on nende etüüdide ja teooria tagamõte. Võiks öelda Dalai Laama sõnadega:

Although in every religion there is an emphasis on compassion and love, from the viewpoint of philosophy, of course there are differences, and that is all right. Philosophical teachings are not the end, not the aim, not what you serve. The aim is to help and benefit others, and philosophical teachings to support those ideas are valuable. If we go into the differences in philosophy and argue with and criticize each other, it is useless. There will be endless argument; the result will mainly be that we irritate each other- accomplishing nothing. Better to look at the purpose of the philosophies and to see what is shared- an emphasis on love, compassion, and respect for a higher force.


Laur, 23.05.2001 21:01

Kolmesele jaotusele füüsis, teadvus, vaimsus, võiks näiteks budismist paralleeliks tuua kolm "ust" mille kaudu inimene toimib: keha (tiibeti keeles lus), keel (ngag, st verbaalne-intellektuaalne aspekt) ja meel (yid). Või teine tüüpiline jagamine: väline (phyi), sisemine (nang) ja varjatud (gsang). Muidugi on need jaotused üksnes tinglikult võrreldavad (kindlasti mitte samad) ning peale nimetatute on veel palju muid jaotusi ja mitte üksnes kolmeks.

Füüsis, teadvus, vaimsus skeemi mõte on eelkõige luua omaette kategooria vaimse "reaalsuse" jaoks. Põhimõttel, et kui kategooria on olemas, siis on lihtsam märgata ja tunnistada neid nähtusi ja kogemusi, mis selle kategooria alla paigutuvad.

Teatud juhtudel toimib see hästi, kuna vaimsuse olemasolu ääriveeri aduv inimene vajab kinnitust ja julgustust, et need kogemused on. Teistel juhtudel võib aga valmis skeem, eriti kui seda paatoslikult peale suruda, mõjuda hoopis vastupidiselt - takistada äratundmist, et mingid kogemused (usun, et omal kombel on vaimsust kogenud igaüks) ongi just NEED.

Vaimsus on eriline ja äratuntav, ent samal ajal on ta ka väga lihtne ja lähedane. Seepärast kui tõmmata teatud punktist kogemustele joon vahele ja postuleerida eraldi reaalsus "vaimne", kuhu alla viiakse Mahamudra, Absoluut ja kõik need teised keerulised sõnad, siis jätab see vale mulje, nagu tähendaks vaimsus midagi müstilist, suhtlemist sealpoolsuse või tunnetamatuga. Vaimsus on kõigepealt ikkagi eluline, mingis mõttes isegi elulisem, kui igapäevaelu rutiin. Eraldusjoon nende "reaalsuste" vahel on üksnes mõtteline ja lahterdamine suhteline.

Kõike seda võib öelda ka teiste sõnadega ja teisel moel, näiteks Uku Masingu Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus, aga ammendavalt ära öelda, paika panna, tuletada ja tõestada - olgu mingi skeemi abil või ilma - ei saa.



Laur, 24.05.2001 19:47

Ann,

Selles varasemas kommentaaris (kuu aega tagasi) rääkisin 'tekstidest' laias, semiootika antud tähenduses ning mõte oli mõnevõrra erinev.

Ent kui tekste kitsamalt võtta, siis kokkupuuted nendega toimuvad jah keele "ukse" kaudu. Seda enam, et vanades kultuurides ka kirjalikud tekstid kõnelesid sõna otseses mõttes - neid ei loetud mitte vaikselt, vaid kirjutatut häälega lausudes, nagu väiksed lapsed praegu.

Jaotus keha, keel, meel on muidu budismis kasutusel eelkõige selles tähenduses, et inimene saab toimida nende kolme "ukse" kaudu. Nõnda et ka halb sõna ja halb mõte kannavad halba vilja, mitte ainult halb tegu.


tagasi indeksisse