Kas Jumal naerab?

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Kas Jumal naerab?


Laur, laur.jarv@mail.ee, 06.05.2001 22:07

Kes eelkõige Piibli kirjasõnale toetuvad, need peaksid teadma, et Jumal naeris küll. Salix, võiksid välja võtta psalmid 2 ja 37. Siis saame kõik lugeda, mille puhul Jumal naeris ning kuidas see naer kõlas tal. Naeris ta koos inimestega või hoopis inimeste üle?


Laur, 06.05.2001 22:08

Alan Watts, keda TJ oma kirjutises mainib, on sagedasti võrrelnud, kuidas mõistetakse Jumalat kristluses ja näiteks hinduismis. Sügavad metafüüsilised küsimused võib sõnastada käibefraasidena: Kes sa enda meelest oled kah? Mis lahti? Kes alustas? Kuhu sa omast arust lähed nüüd? Mis värk on? Kas saame hakkama? Kes maksab? Kes on kes? aga kõige esmalt peaks küsima: On see nüüd tõsi või nali? Is it serious? Kas Jumal naerab? Kristlased vastaksid pigem "ei", hinduistid "jah".

Ida religioone võrdleb Watts mitte niivõrd lääne filosoofiate ja religioonidega kuivõrd psühhoteraapiaga. Ainult kui lääne psühhoteraapia püüab aidata "kriisi" sattunud inimesel tagasi "normaalsusesse" jõuda, siis ida religioonide eesmärk on aidata "normaalset" inimest. Sest "normaalsus" ei ole tegelikult terve ja terviklik seisund, vaid üksnes suhteline olek, kus "kriisid" on niipalju kontrolli all, et nad inimese igapäevast toimimist olulisel määral ei takista. Kriiside algpõhjuseks on suures osas "normaalsusesse" sisse kasvatatud vastuolud, mis tuleb läbi näha.

Nimetatud vastuolud on Wattsi meelest eelkõige sotsiaalselt ja kulturiliselt konstrueeritud. Ühiskonnas valitsevad moraal, tavad, rollijaotus, institutsioonid, kohustused ja muu on kokkuleppe tulemus, konstruktsioon. Lõpuks ka inimese oma 'mina' paljuski kujundatud selle poolt, mida ühiskond temalt ootab, kuidas ühiskond teda näeb. Inimesele on ette antud teatud mängureeglid, mida ta peab järgima, kusjuures esimeseks mängureegliks on see, et neid reegleid tuleb võtta tõsiselt.

Ilma nende reegliteta ei oleks ühiskond võimalik ning seepärast toetab ja põhjendab neid reegleid sügav kiht mütoloogiat, filosoofiat, tavandit jne. Suur osa kultuurist on nagu hüpnoos, mis tagab nende reeglite toimimise, hoiab, et neid võetaks tõsiselt.

Nimetatud vastuolud kasvavad sellest, et too hüpnoos on läinud liiga kaugele. Inimene on nagu mängija, kes on unustanud, et tegemist on siiski mänguga, kes on hakanud arvama, et reeglid on midagi iseenesest, midagi rohkemat kui vaid kokkulepe selle mängu jaoks. Seepärast tekitab igasugune reeglitega mitte vastavuses olemine stressi, süüd ja lõpuks "kriise".

Ida religioonide eesmärk on Wattsi järgi aidata inimesel sellest hüpnoosist vabaneda. Reeglid koos oma kultuurilise raamistikuga on vajalikud ja pole mõtet püüda neid revolutsioonääride kombel hävitada. Vaja on vaid nende olemus läbi näha. Vabanemine on see, kui mõistetakse, et elu on mäng, seda ei pea võtma surmtõsiselt.

Soovitan lugeda katkendeid Alan Wattsi raamatust Psychotherapy East & West.

Sarnaseid ideid kajastab muuhulgas ka eesti keelde tõlgitud Wattsi nauditav lühiessee "Mäng ja elusund" (ilmunud ajakirjas "Vikerkaar" kunagi 80/90-ndate vahetusel).

Selles mõttes Jumal tõepoolest naerabki, maailm on mänguline oma sügavamalt olemuselt.


Laur, 06.05.2001 22:09

Aga veel huvitavam oleks pöörata küsimus ümber: kas inimene tohib naerda Jumala, või ütleme üldisemalt Püha üle? Ja kui tohib, siis millal ja kuidas? Naerda on ju võimalik mitmel viisil.

Vana-Kreeka komöödia (nagu tragöödiagi) arenes välja puhtalt religiooni kontekstis, osana iga-aastastest (looduse, jumala) surma ja taassünni tseremooniast. Ateena kuldajastul etendati komöödiaid Suur Dionüüsia festivali raames, mis toimus märtsi lõpul. Komöödia andis võimaluse naerda nii jumalate, kangelaste kui surelike kõrguste üle ning seda ametlikult ja pühade raames.

Hiljem katoliiklikus traditsioonis oli karneval see sündmus, mille jooksul valitses peaaegu et kõikelubatavuse atmosfäär. Naeru ja pilkamise saatel pöörati hiearhiad pea peale ning väärtused pahupidi. Karistamatud naljad ja vägisõnad ei langenud üksnes maiste isandate ja instantside pihta, vaid oma osa said ka mistahes kõrgemadki pühadused.

Püha ei peaks olema koorem, mille all inimene kokku vajub. Mis muu aitaks seda kergendada, kui mitte naer? Vahest võib Püha üle naerdes Püha kohta ka midagi uut õppida või leida?

Kaug-Ida maades on väga populaarne naerva buda kuju. Too mitte lihtsalt ei naerata, vaid naerab endal et suu kõrvuni ja vats vappumas.


tagasi indeksisse