Kuidas suhelda Jumalaga?

Kommentaaridest DELFI artiklile
Andrus Norak: Kuidas suhelda Jumalaga?


Laur, laur.jarv@mail.ee, 27.04.2001 05:16

Teatud mõttes ei ole kultuurilise olendi kõnelemised piiratud vaid teiste olenditega. Ka loetud raamat, kuuldud laul, nähtud film, jne võivad meid kõnetada ikka ja jälle, ka hulk aega pärast esmakohtumist. Semiootika võtab kõik nood kokku ühte terminisse - tekst.

Näiteks kel kunagi on olnud õpetaja, see teab, et dialoog õpetajaga saab toimuda ka siis, kui temaga koos ei olda. Sel juhul pole kõnelejaks muidugi mitte õpetaja ise, vaid õpetajast õpilase teadvusesse jäänud tekst. Mõni vestleb mõtteis igapäevase seebiooperi kangelastega, mõni küsib mõttes nõu oma lemmikromaani peategelaselt - ka siin on räägitakse tegelikult tekstidega. Ning reklaami mõte on istutada inimese teadvusse tekst, mis sobival hetkel ütleks: "osta seda!"

Kultuurilises plaanis ongi inimene määratud nende tekstidega, mida ta on enesesse jäädvustanud. Ta mõistab maailma endale tuntud tekstide kaudu ning reageerib toimuvale neid tekste kasutades. Tekstid tegelikult mitte ainult ei kõnele inimesega, vaid vestlevad tema teadvuses ka omavahel, genereerides nõnda uusi tekste. Tekstid elavadki vaid teadvuses, 'väljaspool' teadvust on nad latentses olekus.


Laur, 27.04.2001 05:17

DELFI kommentaarium ei olegi midagi muud, kui üks meeletu tekstide möll. Ainult tekstide genereerimise peamiseks suunajaks pole siin tavaliselt mitte kommenteerimiseks välja pakutud tekst kui tervik (kommentaatoritel pole ju aega sellesse süveneda), vaid tollest tekstist nopitud paar tuntumat märki. Kommentaatorid leiavad oma pagasist tekstid, kus nood märgid sees ja lasevad siis juba oma tekstidel rääkida. Rääkida, st suhestuda omavahel ning teiste kommentaatorite tekstidega. Kujunebki välja omamoodi dogma-lego, nagu Ming ütles.

Hoogsus, millega antud teemat kommenteeriti, ning hulk, kui palju tekste genereeriti, annab kõige ehtsamat tunnistust sellest, et Jumal siiski kõneleb.

Samas on muidugi selge, et need 'Jumalad', kes siin kõnelesid, olid pärit väga erinevatest tekstidest. Või õigemini - väga erineva 'kaalukategooriaga' tekstidest. Ent mingisugune 'Jumal' mingisugusest tekstist kõneles isegi nendega ja nende suu läbi, kes tema olemasolu eitasid.


Laur, 27.04.2001 05:19

Semiootika vaatevinklist on vastus küsimusele, kuidas Jumalaga suhelda, väga lihtne - tekstide kaudu. Tekste, jällegi, ei tule mõista kitsalt mingite kirjalike ürikutena, vaid laias semiootilises mõttes, mis haarab ka arhitektuuri, muusika, kombed jne jne.

Täpsemalt väljendudes on 'Jumal' muidugi ainult märk, mis iseseisvalt ei tähenda midagi, tähenduse saab ta alles teksti sees. Seepärast on olulisem küsimus hoopis selles, milliste tekstide kaudu keegi seda märki tunneb, millised tekstid talle tähenduse omistavad.

Jah, 'Jumal' on küll teatud tekstide võtmemärk, piltlikult umbes nii nagu viiulivõti noodijoonestikul. Aga väärtus on ikkagi tekstides, tegelikud kõnelejad on tekstid, mitte lihtsalt too märk.

Tekste on palju, inimese elu lühike. Miks on mõned tekstid erilisemad kui teised? Kuidas leida ja ära tunda sügavaid, tõeliselt väärtuslikke tekste? Kuidas üldse mõõta tekstide sügavust? Miks mõned tekstid on kergemini arusaadavamad, miks nad räägivad enam? Äkki kõik tekstid kõnelevad lõpuks ühte ja sama? Või mitte? Aga miks osad tekstid on tummad, kuidas saada neid rääkima?


Laur, 27.04.2001 05:20

Kõigi maailma sündmuste taga Loojat näha on müstikute tee, milleks vaid üksikud piisavalt küpsed on. Sest niisugune nägemine peab inimeses olema tasakaalustatud Traditsiooniga - suure hulga tekstidega, läbi mille seda nägemist teostada. Kui niisugust tasakaalu pole, siis areneb vaid paranoia.

Kunagi, kui olin oma filosoofia / religiooni / mütoloogia / ajaloo avastamise esimesel ringil, tuli mullegi tõbi näha kõigi sündmuste taga peidetud tähendusi. Hea, et sain sellest jagu, kardan siiani endas niisugust tekstide generaatorit sisse lülitada. Selle asemel, et näha kõiges tähendusi, harjutan hoopis nägema toimuvas põhjuslikkust (budistlikus mõttes).


Laur, 27.04.2001 05:22

Juutidel oli traditsioon, et 1. Moosese raamatut võisid lugeda vaid mehed, kel vähemalt 40 aastat selja taga. Toosama tasakaalu asi. Kui see reegel kehtiks siiamaani, siis vast nii mõnigi tõsiusklik lollus jääks ära - 'teaduslik' kreatsionism jms.


Laur, 27.04.2001 05:22

Lõpuks kaks märki kommentaariumist, mis kangesti tahtsid lisateksti tuua:

Niels Bohr: There are trivial truths and profound truths. The opposite of a trivial truth is plainly false. The opposite of a profound truth is also true.

Albert Einstein - aga lugege siit:
http://stripe.colorado.edu/~judy/einst ein/god.html


Laur, laur.jarv@mail.ee, 27.04.2001 12:45

Suuline pärimus - ka see on kogum tekste.


tagasi indeksisse