Noa ja veeuputuse lugu "Gilgameši" eeposes

Kommentaaridest DELFI artiklile
Toomas Jürgenstein: Misjonärid Maarjamaal


Laur, laur.jarv@mail.ee, 22.04.2001 23:07

Noa lugu (müüt) on sees juba sumeri eeposes "Gilgameš", vanimad säilinud kiilkirjatahvlid teksti katketega pärinevad u -2000. a. Mul ei ole kahjuks praegu Boris Kaburi eestikeelset tõlget käepärast, ent erinevused Piibli vastava looga on pisiasjades (näiteks nimed: Noa asemel Utnapištim jms.)

Miks uputus toimus? Inimesi oli siginenud liiga palju, nad lärmasid ja see käis jumalatele närvidele. Nõnda otsustasidki jumalad 'vee peale tõmmata'. Hiljem, kui nägid, mis välja kukkus, olid nad aga kaunis jahmunud ja kahetsesid oma otsust - parem kui uputuse asemel oleks tulnud katk, nälg, või murdjad metsloomad.

Vana-Mesopotaamia arusaama järgi olid inimesed loodud selleks, et jumalaid teenida. Jah, ainult selleks, et jumalaid teenida. Nii et jumalate hoolimatuses pole siin midagi üllatavat. Utnapištim küll, kui tema jumalate plaanidest teada saab, siis mureteseb, et mida linnale ja inimestele öelda.

Müüdi enda aluseks on arvatavasti mõni suurem Tigrise-Eufrati üleujutus, võib-olla koos Pärsia lahelt tulnud hiidlaine ja tormiga. Näiteks Uri linna arheoloogiliste kultuurikihtide vahel on paari meetri paksune mudakiht - suure üleujutuse märk. Dateering: u -3000. a paiku, see klapib ka sumeri kuningate nimistus kirja pandud andmetega.


tagasi indeksisse