Varajane kristlus ja paganlikud müsteeriumid

Kommentaaridest DELFI artiklile
Enn Auksmann: Armastus on rist


Laur, laur.jarv@mail.ee, 15.04.2001 18:36

Siin on üks teema, mis mitme kommentaari kaudu on püüdnud esile tulla, kuid veel mitte konkreetsetes detailides - kristluse integreerumine paganlusega. Ehk lisaks kirikuõpetaja mõtetele pühade sisu üle nüüd paar paralleeli pühade vormi kohta ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt.

Müüt surevast ja taas ellu ärkavast jumalast oli antiikaja rahvastele laialt tuntud: Mesopotaamia Tammuz, Süüria Adonis, Früügia Attis, kreeklaste Dionysus oma eri kujudes, mõnevõrra sarnane ka Egiptuse Osiris. 

Tüüpsüzee: noor ilus meesjumal, sündinud peajumala poolt viljastatud neitsist, Maaema armastaja, 'Hea Karjane', sureb vägivaldsetel põhjustel, tema uuesti ellu äratamine kindlustab vegetatsiooni uue tsükli. 

Müüt mägiti rituaalselt läbi vastavates kultustes, mille kesksed iga-aastased pidustused leidsid aset kevadise pööripäeva paiku ja kestsid mitu päeva. Kõigepealt lein ja enese vigastamine jumala surma tõttu, seejärel rõõm ja isegi orgia, kui jumal taas ellu tõuseb.

Näiteks Attise kultuse, mis toodi Rooma -204. a ning mis muutus avalikuks keiser Claudiuse ajal 1. saj (enne seda võisid kultuses osaleda vaid früüglased), pidustused nägid üldjoontes välja nii:

  • 15. märts - pilliroo kandjate protsessioon (Attis jäeti imikuna maha Gallose jõe pilliroogu).
  • 22. märts - metsas langetatakse männipuu (sümboliseerib Attise surma, Attis suri männi all) ning tuuakse pühalikult templisse, puud ehivad kannikesed ja selle küljes on Attise kujutis.
  • 24. märts - 'verepäev', puu koos Attise kujutisega maetakse rituaalsesse hauda, lein ja paast, ülempreester laseb oma käest verd inimohvri asenduseks. Puhutakse pasunaid ja sarvi, kõmisevad trummid, metsikud tantsud, kõik muutuvad ekstaatiliseks ja meeletuks ning tulevased preestrid kastreerivad ennast.
    Öösel avastatakse, et haud on heledalt valgustatud, kuid tühi, jumal on kolmandal päeval surnust üles tõusnud!
  • 25. märts (kevadine pööripäev) - 'rõõmupäev', püha sööming, pidu, 'karneval'.
  • 26. märts - rahulik päev, puhatakse eelnenust,
  • 27. märts - pidustuste lõpp protsessiooniga, religioossed näitemängud jms.

Igal juhul kõlab rõõmuhüüd: "... on üles tõusnud!" juba kaugelt läbi aegade hämaruse.


Laur, 15.04.2001 18:36

Kui ülalmainitud kultused olid seotud rohkem vegetatsiooniga ning ilma erilise moraalse dimensioonita, siis päikesejumal Mithra kultusega käisid kaasas nii moraal kui lunastus. 

Mithra oli algselt valguse ja päikese, samuti sõpruse ja vannete jumal Pärsia jumalate panteonis (vrdl veedade Mitra). Pärsia impeeriumi suuraegadel levis tema teenimine ka Armeeniasse ja Anatooliasse. Näiteks Pontose kuningriiki Väike-Aasias, kellega roomlased -2./-1. saj raskeid sõdu pidasid, valitsesid kunigad nimega Mithradates ("Mithra kingitus").

Keeruline öelda, millal ja kus täpselt arenes välja Mithra kultus, aga sellega puutus -68. a kokku Rooma väejuht Pompeius Mithradatese liitlaste Kiliikia mereröövlite juures. Peagi pärast seda jõudis Mithra kultus ka Rooma, kuid muutus laialdaselt populaarseks alles 2. saj algul. Seda eriti sõjaväe hulgas ning kultus levis kõikjale, kuhu läksid rooma leegionid. Mitmed Rooma keisrid alates Nerost olid Mithra kultusesse pühendatud ja toetasid seda. Mitralane oli ka keiser Constantinus, enne kui ta 312. a kristlusesse pöördus ja võitmatu päikese märgi risti vastu vahetas.

Mithra on maailma valgus, inimkonna päästja, hingede kohtunik, tõe, õigluse ja ustavuse sümbol, taevase ja maise vahendaja.

Kuidas kujutati Mithra elu: sündimine neitsist koopas, sünni juures olid karjased, samuti maagid, kes tõid kingitusi; võitlus sõnniga, sõnni tapmine ja ohverdamine, ohverdamisel muutus sõnn kuuks ja tema verest tulid maailma rahu ja küllus; imeteod nagu haigete tervenemine, pimedad nägijaks, lombakad kõndijaks, kurjade vaimude väljaajamine jne; 12 jüngrit (sodiaagimärki); surm, elluärkamine ja taevasse tõusmine (kevadisel pööripäeval). 

Mithra kultus toonitas eneseohjeldamist ja moraali, usuti taevast ja põrgut ning kohtupäeva, mil valguse/headuse ja pimeduse/kurjuse võitluses maa hävib, kuid valgus võidab ja Mithrasse uskujad pärivad igavese elu, aga patustajad ja väärusulised heidetakse põrgusse.

Mithraismi seitsme põhirituaali hulka kuulus näiteks jumala ihu/leiva söömine ja vere/veini joomine. Pühapäeva (kui päikese päeva, solis dies, sunday) peeti pühaks (vrdl juutidel sabat, laupäev, seitsmes päev) ning Mithra sünnipäeva tähistati 25. detsembril.

Mithra pühamud olid koobastes, altar paiknes alati pühamu idaotsas, nõnda et tseremoonial osalejad oleksid näoga ida, tõusva päikese suunas. 

Mithra kultusesse võisid kuuluda igast seisusest mehed (ka mittekodanikud ja orjad), naised osalesid tavaliselt Maaema kultuses, mille templid olid tihti mitralaste pühamute kõrval. Mithra preestrid elasid tsölibaadis, ülempreester kandis tiitlit 'Pater Patrum' ja keskne pühamu asus Vatikani mäel (see hõivati kristlaste poolt 376. a).

Huvitav märkida, et ka näiteks käepigistuse komme on pärit mitralaste vennaskonnast.



Laur, laur.jarv@mail.ee, 16.04.2001 03:39

Aitäh, trehvaja, kommentaari eest, annad põhjuse selle mikroskoopilise aknakese kaudu veel paar märkust saata.

Ateismi õpikut ei ole vaja, piisab heast usundiloo raamatust, kus hilisantiigi müsteeriume käsitletakse. Vaatasin järele, kui palju võrgust nende teemade kohta materjali leida võib. Palju võib.

Näe, James Frazeri kuulus (ehkki tänapäeval mõningates seisukohtades pisut aegunud) uurimus "The Golden Bough" on terviktekstina väljas 
http://www.bartleby.com/196/

Mithraismi kohta soovitaks algatuseks David Fingruti artiklit ja viiteid selle juurest.

Muidu hea mitmekülgse sissejuhatuse paganlus kristluses teemasse annab 
http://www.religioustolerance.org/chr_ jcpa.htm


Laur, 16.04.2001 03:45

Mis puutub 'Mithra juttu' ja akadeemilisse spekulatsiooni, siis tõendite vähesuse tõttu on siin omad lahtised otsad tõesti - Mithra kultuse enda tekste pole säilinud (ehkki on teada, et need olid olemas), toetuda tuleb arheoloogilisele materjalile (mida leidub õnneks rohkesti), raidkirjadele ning kõrvaliste autorite teostes sisalduvatele märkustele.

Aga ega kristluse ja paganluse sarnaste joonte teemat pole 19./20. saj uurijad mitte omast peast leiutanud, sellest ei saa mööda juba varakristlikud kirikuisad.

Näiteks Tertullianus oma raamatus "Ettekirjutused hereetikute vastu" meenutab, kuidas Mithra usus on olemas ülestõusmine, komme joonistada märk otsaette, kroon, armulaud leivaga, veega ristimine. Viimast mainib ta ka teoses "Ristimisest". Tertullianus põhjendab neid (ja teisi) sarnasusi, et Saatan on need irvituseks ette loonud selle järgi, kuidas kristluses asjad olema saavad. Justinus Märter "Esimeses apoloogias" kirub, et millised deemonid on küll Mithra müsteeriumis järele teinud kristlikku armulauda. Origenes oma teoses "Celsuse vastu" heidab kristluse kriitikule Celsusele ette, et too võrdleb kristlust just pärsia päritolu mithraismiga, mitte mõne kreeka või egiptuse müsteeriumiga. Kristlik autor Firmicus Maternus, kelle "Paganlike religioonide vigadest" Mithra kultusel natuke põhjalikumalt peatub, naeruvääristab, et ka Saatanal on oma Kristused.

Paljude varakristlike teoste ingliskeelsed tõlked:
http://www.newadvent.org/fathers/
http://www.gnosis.org/library.html

Takkaotsa on huvitav teada, et härra Saulus, kes Kristust tolle elu ajal ei kohanud ja tema õpetusi vahetult ei kuulnud, oli pärit Tarsose linnast sealtsamast Kiliikast. Seega pidi ta vähemalt Mithra kultuse väliste külgedega tuttav olema...


Laur, 16.04.2001 03:48

Kokkuvõttes tahtsin vaid ilmestada seda, et kristluse väljakujunemine ei toimunud kultuurilises isolatsioonis. Edasi saab igaüks ise uurida ja mõelda.

Kahju muidugi, et nii muinaseestlaste jumalad kui Mithra ülempreestrite nimed vist jäävadki ajaloo hämarusse varjule.

Võitjaid mitte ainult ei kirjuta ajalugu, vaid ka kustutavad sealt terveid peatükke. Inimesi, kes leiavad, et piisab ainult ühest Raamatust, on kahjuks leidunud alati.


tagasi indeksisse