BOGDANOVITE AFÄÄR

1996. aastal avaldas sotsiaal- ja kultuuriuuringute ajakiri Social Text ameerika füüsikaprofessori Alan Sokali artikli "Transgressing the boundaries: towards a transformative hermeneutics of quantum gravity." Too artikkel kubises postmodernistliku paradigma käibefraasidest, ent oli teadlikult kokku kirjutatud kui keeruliselt sõnastatud mõttetuste muster. Sokali eesmärk oli näidata, kuivõrd lihtne on sotsiaalteaduste vallas avaldada õpetlaslikus žargoonis nonsenssi ning kuidas seal praktiliselt puuduvad kriteeriumid eristamaks sisukat teksti sisutust. Kui ta need taotlused oma järgnevas kirjutises paljastas, põhjustas see akadeemilistes ringkondades tulist poleemikat ja sai tuntuks kui Sokali afäär.

Füüsikud võisid oma sotsiaalteadlastest kolleegide kimbatuse peale üleolevalt muiata, kuni 2002. aasta oktoobris hakkas e-posti kaudu levima ootamatu kuulujutt. Nimelt, et prantsuse televisioonis populaarseid teadussaateid tegevad ning rahvusvahelisest bestsellerist raamatu Dieu et la science (Grasset, 1991) autorid kaksikvennad Griška ja Igor Bogdanov olla korda saatud Sokali afäärile vastupidise -- teoreetilise füüsika vallas avaldanud viis artiklit retsenseeritavates teadusajakirjades (Classical and Quantum Gravity, Annals of Physics, Nuovo Cimento, Czechoslovak Journal of Physics ja Chinese Journal of Physics) ning tagatipuks kaitsnud Burgundia ülikoolis PhD kraadid (Griška matemaatikas ja Igor füüsikas) keerulist matemaatilis-füüsikalist terminoloogiat osavalt seosetuteks arutluskäikudeks põimivate töödega. Gravitatsioonilised instantonid, topoloogiline väljateooria, Donaldsoni invariandid, KMS-olekud, hüperfiniitne von Neumanni algebra, kvantrühmad, supergravitatsioon ja muu keeruline matemaatika seletamas aegruumi algset singulaarsust.

Skandaali või vähemalt põnevat teemat haistes pööras afäärile tähelepanu ka ajakirjandus, näiteks Nature, Die Zeit, Independent ja New York Times, esitades väljakutsuva küsimuse: kas teoreetiline füüsika (eelkõige stringiteooria ning sellega seotud matemaatilise füüsika harud) on juba sedavõrd reaalsusest kaugenenud, et enam isegi ala eksperdid ei suuda eristada sisukat tööd mõttetust matemaatilisest lobast?

Füüsikute hinnangud vendade töö tõsiseltvõetavuse kohta paistsid esialgu lahku minevat. Näiteks Igor Bogdanovi doktoritöö retsensent Roman Jackiw (MIT) toonitab, et töö oli nõuetele vastava kvaliteediga, ning teine retsensent Jac Verbaarschot (New York, Stony Brook) märgib oma retsensioonis, et Igori töö oli üks paremaid, mida ta viimastel aastatel näinud on. Samas olid mõlemad retsensendid sunnitud möönma, et mitte olles vastava kitsa valla asjatundjad, ei saanud nad kõigest töös kirjapandust sugugi aru. Robert Coquereaux (Marseille) meelest pole vendade tööd ei paremad ega halvemad kui paljude tunnustatud teoreetikute omad, probleemiks on hoopis üldine artiklitele esitatavate standardite langus matemaatilise ranguse osas, mis viimase paarikümne aasta jooksul aset on leidnud.

Seevastu paljud teised füüsikateoreetikud jõudsid vendade tööde suhtes märksa kriitilisematele järeldustele. Näiteks Lee Smolini (Perimeter Institute, Waterloo) meelest on vendade artiklid parimal juhul lihtsalt valed, kuid enam tõenäoliselt üks huupi sõnade pildumine ilma rehkenduste ja tõestusteta. John Baez (California, Riverside) leiab, et mõned vendade artiklite osad on justkui esmapilgul mõistlikud, ent mida hoolikamalt neid lugeda, seda vähem mõtet järele jääb... kuni hakkad kas naerma või saad peavalu.

Vennad Bogdanovid ise väidavad kindlalt, et nende eesmärgiks ei olnud teadlikult "villast visata" või korraldada midagi sarnast Sokali afäärile. Vastupidi, kogu kära asja ümber olla  algatatud vahetult teadusest eemal seisvate isikute poolt, kellele oli vastumeelne neid kui avalikkusele tuntud isikuid näha doktorikraadiga oma taset kinnitamas.

Ent millega on Bogdanovite tööde puhul siis tegu: kas eriti "impressionistlikus stiilis" väljendatud  matemaatiliste ideedega, millel lähema süvenemise ja rangema formuleerimise korral võiks ehk ka mingi väärtus olla, või eklektiliste mõttetustega, infomüraga, mida keegi poleks nagunii tähele pannud, kui asi ei oleks suure kella külge läinud? Kas füüsikaartiklite retsenseerimise protsess ning kraadide omistamise protseduurid on mõnest küljest mädad? Ehk on ala keerukus ka ekspertidele tõesti sedavõrd kõrgelt üle pea kasvanud, et kõik kokku ongi üks suur udu?

Nüüd, mil kired afääri ümber on suures osas juba vaibunud, on üht-teist siiski saanud selgemaks. Esiteks, mis puutub kraadide omistamist, siis mõlemad vennad said need kõige madalama võimaliku hindega, kusjuures Igor kukkus esimesel kaitsmise katsel koguni läbi. Teiseks pidas näiteks ajakirja Classical and Quantum Gravity toimetus vajalikuks teha avalduse, et tagantjärele hinnates ei vastanud vendade artikkel oma tasemelt avaldamiseks vajalikele nõuetele ning oleks pidanud saama kohe tagasi lükatud. Samuti kinnitab Annals of Physics praegune peatoimetaja Frank Wilczek (MIT), et tema poleks lasknud artiklil mingil juhul ilmuda.

Kuid teadusajakirjade toimetustel pole aega kõigi artiklite sisusse süveneda, nad teevad avaldmise otsuse retsensentide arvamustele toetudes. Ning selles peitubki kogu protsessi nõrk koht -- artiklite retsensendid teevad seda tööd vabatahtlikult oma põhitöö kõrvalt, reeglina selle eest eraldi materiaalset tasu saamata ning pealegi veel anonüümselt, jäädes nõnda ilma ka mõeldavast moraalsest tasust. Nimetatud asjaolud on muidugi teravas kontrastis nendesamade ajakirjade tellimise ülikõrgete hindadega, aga samuti kaaluga, mida teadustulemuste hindamisel omistatakse artiklite ilmumisele vastavates ajakirjades. Sedasi võibki aja nappusest või muudest põhjustest tingituna tekkida retsensendil kiusatus minna kergema vastupanu teed ning mõni segasevõitu artikkel läbi lasta, kulutamata ise üleliia vaeva seal leiduda võivate vastuolude tuvastamiseks. Aga kui artiklid on juba ajakirjadesse vastu võetud, siis on ka doktoriväitekirja oponentidel raske põhjendada, miks peaks kaitsmine lõppema negatiivse tulemusega.

Eraldi teema kogu loo juures on veel teoreetilises füüsikas üldisemalt nõutav matemaatilise väljendusviisi täpsus ning arutluskäikude jälgitavus. Tõesti, Bogdanovite tööd on oma esitusviisilt kahetsusväärselt hägused, selgelt väljendatud definitsioonide kroonilise puudumise tõttu on praktiliselt võimatu aru saada, mida konkreetselt väidetakse. Isegi kui selle taga võibki peituda ka paar originaalsemat ideed, tuleks nende kontrollimiseks kõik alates esimestest lausetest peale uuesti formuleerida.

Kuid teisalt -- põhimõtteliselt pole teoreetilises füüsikas sarnane väheste valemitega, omamoodi "jutustav" stiil siiski ka mitte päris tundmatu. Vast eelkõige iseloomustab see Edward Witteni (IAS, Princeton) töid ning teatud määral oli ehk juba varemgi viljeldud ka Stephen Hawkingi (Cambridge) poolt. Fieldsi medali laureaat Witten, kelle hetkeks pisut üle 200 artikli on kogunud keskmiselt üle 250 viite artikli kohta, on viimasel kahekümnel aastal olnud füüsikateoreetikute hulgas vaieldamatult omamoodi suunanäitajaks ja moevoolude algatajaks. Mitmed tema füüsikast pärit intuitsiooniga saadud tulemused on osutunud teedrajavaks ka puhta matemaatika jaoks ning samas andnud matemaatikutele rohkelt tööainet vastavate ideede matemaatiliselt korrektsel ja süstemaatilisel viisil väljendamiseks. Selle peale jääb üle vaid tõdeda, et stiil, mis on lubatav geeniusele, ei peaks siiski saama üldiseks standardiks.

Kirjandus

I. E-ülevaated

II. Ajakirjandus