1996. aastal avaldas sotsiaal- ja kultuuriuuringute ajakiri Social
Text ameerika füüsikaprofessori Alan Sokali artikli
"Transgressing the boundaries: towards a transformative hermeneutics of
quantum gravity." Too artikkel kubises postmodernistliku paradigma
käibefraasidest, ent oli teadlikult kokku kirjutatud kui keeruliselt
sõnastatud mõttetuste muster. Sokali eesmärk oli
näidata, kuivõrd lihtne on sotsiaalteaduste vallas avaldada
õpetlaslikus žargoonis nonsenssi ning kuidas seal praktiliselt
puuduvad kriteeriumid eristamaks sisukat teksti sisutust. Kui ta need
taotlused oma järgnevas kirjutises paljastas, põhjustas see
akadeemilistes ringkondades tulist poleemikat ja sai tuntuks kui Sokali
afäär.
Füüsikud võisid oma sotsiaalteadlastest kolleegide kimbatuse
peale üleolevalt muiata, kuni 2002. aasta oktoobris hakkas e-posti kaudu
levima ootamatu kuulujutt. Nimelt, et prantsuse televisioonis populaarseid
teadussaateid tegevad ning rahvusvahelisest bestsellerist raamatu Dieu
et la science (Grasset, 1991) autorid kaksikvennad Griška ja Igor Bogdanov
olla korda saatud Sokali afäärile vastupidise -- teoreetilise füüsika
vallas avaldanud viis artiklit retsenseeritavates teadusajakirjades (Classical
and Quantum Gravity, Annals of Physics, Nuovo Cimento,
Czechoslovak Journal of Physics ja Chinese Journal of Physics)
ning tagatipuks kaitsnud Burgundia ülikoolis PhD kraadid (Griška matemaatikas
ja Igor füüsikas) keerulist matemaatilis-füüsikalist
terminoloogiat osavalt seosetuteks arutluskäikudeks põimivate
töödega. Gravitatsioonilised instantonid, topoloogiline väljateooria,
Donaldsoni invariandid, KMS-olekud, hüperfiniitne von Neumanni algebra,
kvantrühmad, supergravitatsioon ja muu keeruline matemaatika seletamas
aegruumi algset singulaarsust.
Skandaali või vähemalt põnevat teemat haistes pööras
afäärile tähelepanu ka ajakirjandus, näiteks Nature,
Die Zeit, Independent ja New York Times, esitades väljakutsuva
küsimuse: kas teoreetiline füüsika (eelkõige stringiteooria
ning sellega seotud matemaatilise füüsika harud) on juba sedavõrd
reaalsusest kaugenenud, et enam isegi ala eksperdid ei suuda eristada sisukat
tööd mõttetust matemaatilisest lobast?
Füüsikute hinnangud vendade töö tõsiseltvõetavuse
kohta paistsid esialgu lahku minevat. Näiteks Igor Bogdanovi doktoritöö
retsensent Roman Jackiw (MIT) toonitab, et töö oli nõuetele
vastava kvaliteediga, ning teine retsensent Jac Verbaarschot (New York, Stony
Brook) märgib oma retsensioonis, et Igori töö oli üks
paremaid, mida ta viimastel aastatel näinud on. Samas olid mõlemad
retsensendid sunnitud möönma, et mitte olles vastava kitsa valla
asjatundjad, ei saanud nad kõigest töös kirjapandust sugugi
aru. Robert Coquereaux (Marseille) meelest pole vendade tööd ei
paremad ega halvemad kui paljude tunnustatud teoreetikute omad, probleemiks
on hoopis üldine artiklitele esitatavate standardite langus matemaatilise
ranguse osas, mis viimase paarikümne aasta jooksul aset on leidnud.
Seevastu paljud teised füüsikateoreetikud jõudsid vendade
tööde suhtes märksa kriitilisematele järeldustele. Näiteks
Lee Smolini (Perimeter Institute, Waterloo) meelest on vendade artiklid parimal
juhul lihtsalt valed, kuid enam tõenäoliselt üks huupi sõnade
pildumine ilma rehkenduste ja tõestusteta. John Baez (California,
Riverside) leiab, et mõned vendade artiklite osad on justkui esmapilgul
mõistlikud, ent mida hoolikamalt neid lugeda, seda vähem mõtet
järele jääb... kuni hakkad kas naerma või saad peavalu.
Vennad Bogdanovid ise väidavad kindlalt, et nende eesmärgiks ei
olnud teadlikult "villast visata" või korraldada midagi sarnast Sokali
afäärile. Vastupidi, kogu kära asja ümber olla
algatatud vahetult teadusest eemal seisvate isikute poolt, kellele oli vastumeelne
neid kui avalikkusele tuntud isikuid näha doktorikraadiga oma taset
kinnitamas.
Ent millega on Bogdanovite tööde puhul siis tegu: kas eriti "impressionistlikus
stiilis" väljendatud matemaatiliste ideedega, millel lähema
süvenemise ja rangema formuleerimise korral võiks ehk ka mingi
väärtus olla, või eklektiliste mõttetustega, infomüraga,
mida keegi poleks nagunii tähele pannud, kui asi ei oleks suure kella
külge läinud? Kas füüsikaartiklite retsenseerimise protsess
ning kraadide omistamise protseduurid on mõnest küljest mädad?
Ehk on ala keerukus ka ekspertidele tõesti sedavõrd kõrgelt
üle pea kasvanud, et kõik kokku ongi üks suur udu?
Nüüd, mil kired afääri ümber on suures osas juba
vaibunud, on üht-teist siiski saanud selgemaks. Esiteks, mis puutub
kraadide omistamist, siis mõlemad vennad said need kõige madalama
võimaliku hindega, kusjuures Igor kukkus esimesel kaitsmise katsel
koguni läbi. Teiseks pidas näiteks ajakirja Classical and Quantum
Gravity toimetus vajalikuks teha avalduse, et tagantjärele hinnates
ei vastanud vendade artikkel oma tasemelt avaldamiseks vajalikele nõuetele
ning oleks pidanud saama kohe tagasi lükatud. Samuti kinnitab Annals
of Physics praegune peatoimetaja Frank Wilczek (MIT), et tema poleks
lasknud artiklil mingil juhul ilmuda.
Kuid teadusajakirjade toimetustel pole aega kõigi artiklite sisusse
süveneda, nad teevad avaldmise otsuse retsensentide arvamustele toetudes.
Ning selles peitubki kogu protsessi nõrk koht -- artiklite retsensendid
teevad seda tööd vabatahtlikult oma põhitöö kõrvalt,
reeglina selle eest eraldi materiaalset tasu saamata ning pealegi veel anonüümselt,
jäädes nõnda ilma ka mõeldavast moraalsest tasust.
Nimetatud asjaolud on muidugi teravas kontrastis nendesamade ajakirjade tellimise
ülikõrgete hindadega, aga samuti kaaluga, mida teadustulemuste
hindamisel omistatakse artiklite ilmumisele vastavates ajakirjades. Sedasi
võibki aja nappusest või muudest põhjustest tingituna
tekkida retsensendil kiusatus minna kergema vastupanu teed ning mõni
segasevõitu artikkel läbi lasta, kulutamata ise üleliia
vaeva seal leiduda võivate vastuolude tuvastamiseks. Aga kui artiklid
on juba ajakirjadesse vastu võetud, siis on ka doktoriväitekirja
oponentidel raske põhjendada, miks peaks kaitsmine lõppema
negatiivse tulemusega.
Eraldi teema kogu loo juures on veel teoreetilises füüsikas üldisemalt
nõutav matemaatilise väljendusviisi täpsus ning arutluskäikude
jälgitavus. Tõesti, Bogdanovite tööd on oma esitusviisilt
kahetsusväärselt hägused, selgelt väljendatud definitsioonide
kroonilise puudumise tõttu on praktiliselt võimatu aru saada,
mida konkreetselt väidetakse. Isegi kui selle taga võibki peituda
ka paar originaalsemat ideed, tuleks nende kontrollimiseks kõik alates
esimestest lausetest peale uuesti formuleerida.
Kuid teisalt -- põhimõtteliselt pole teoreetilises füüsikas
sarnane väheste valemitega, omamoodi "jutustav" stiil siiski ka mitte
päris tundmatu. Vast eelkõige iseloomustab see Edward Witteni
(IAS, Princeton) töid ning teatud määral oli ehk juba varemgi
viljeldud ka Stephen Hawkingi (Cambridge) poolt. Fieldsi medali laureaat
Witten, kelle hetkeks pisut üle 200 artikli on kogunud keskmiselt üle
250 viite artikli kohta, on viimasel kahekümnel aastal olnud füüsikateoreetikute
hulgas vaieldamatult omamoodi suunanäitajaks ja moevoolude algatajaks.
Mitmed tema füüsikast pärit intuitsiooniga saadud tulemused
on osutunud teedrajavaks ka puhta matemaatika jaoks ning samas andnud matemaatikutele
rohkelt tööainet vastavate ideede matemaatiliselt korrektsel ja
süstemaatilisel viisil väljendamiseks. Selle peale jääb
üle vaid tõdeda, et stiil, mis on lubatav geeniusele, ei peaks
siiski saama üldiseks standardiks.